Peeter Krimm: Pärnu linnavalitsuse kukutajad

Peeter Krimm
, pärnakas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Krimm.
Peeter Krimm. Foto: PP

Lugedes Ahti Kõo kommentaari (vt ”Las nad siis räägivad …”, PP 31.10), meenus mulle üks tuttava naisterahva seaduspärasusi. Polnud vahet, kas naistepäevaks talle lilli viisin või ei, süüdi olin igal juhul. Samamoodi on Kõoga: kui mõni linnajuht end ajakirjanduses kaitseb, on ta süüdi, kui ei kaitse, on veel rohkem süüdi.

Kunagisest isiklikust solvumisest on linnapea üle saanud, Kõo mitte. Jane Mets on Kõo suu läbi juba vähemalt korra ämbritäie kaela saanud, kui mitu korda on vaja? Kui palju peab rahulduse saamiseks maas lamavat Vello Järvesalu jalaga taguma?

Linnapeast ja Estoniast

Linnapea Toomas Kivimägi olla vastik isemõtleja. Kas tuulelipp sobiks sellele kohale paremini? Meer ei kuula kedagi. Pole teada, kas ta ei kuula mitte kedagi või ainult rumalaid. Kui Kivimägi ongi vahel põikpäine, kas ta on siis kohe halb linnapea? Kui talle ei meeldi eelkäija tool, saan sellest aru. Aru ei saa, miks on vaja tühisel teemal lõputult joriseda. Kuidas küll saaks sinna toolile ideaalse persooni, kes kõigile meeldiks?

Ebaviisakas linnapea ütleb välja jämedusi ajakirjaniku suhtes, kes luurab koduaia taga, norib lõputult palganumbri ja auto kallal, nagu suudaks sellega midagi muuta.

Suudab muuta, jah, linnarahva arvamust kallutada. Ainult et millise eesmärgiga? Üksnes selleks, et oleks midagi põnevat kirjutada. Õnneks oskab meer sulge käes hoida ja vandenõuteooriaid kolinal ümber lükata. Tekib vaid küsimus: kas tal muud teha poleks?

Jah, palk on linnapeal kõva, kuid nagu ta ise selgitanud on, ilma trikkideta ja seega väiksem kui mõnelgi teisel. Iseasi, kas kõva palk väärib seda, et sind pidevalt poriga üle valatakse ja end puhtaks pesema pead. Ehk ongi targem hoopis pesemata jätta. Kõo ei tea, mida Kivimägi materiaalselt linnale annab. Mina tean: ta on linna võlaaugust välja tõmmanud. Seda pole vähe.

Ajakirjandus on teinud Volvost superauto, kuigi tegelikult on see tavaline masin, renditud tavalise hinnapakkumise alusel. Superauto oleks Ferrari. Muidugi meeldiks paljudele, kui linnapea vuraks ringi jalgrattaga, iseasi, kui kaugele ta sellega jõuaks.

Meeri puhkuse ajal tabas uuriv ajakirjanik kurikaela, kes hoidis autot kodus. Kui seadusega pole teisiti ette nähtud, ei annaks mina iial enda autot kellelegi teisele, ei laenaks tööriistagi.

Kõoga olen nõus selles, et kõik ametnikud kasutavad ametiautot erasõitudeks. Kõnealusel juhul on kaks varianti: kas nad on paadunud pätid või on vastav seadus väärakas.

Läbi aegade on üritatud sundida ametisõidukite kasutajaid täitma päevikuid. Teadagi, mis sellest välja on tulnud. Pealegi on Volvol selge piirang kütuselimiit. Kas Kivimägi tellib Sinti sõites puksiiri järele, kui limiit poolel teel lõpeb? Vaevalt. Tangib enda taskust, pole probleemi. Loodetavasti nägi Kõo pealt, kuidas Järvesalu WC-paberit varastas, sest külanaiste juttu moraalne mees ju ei avaldaks.

Kunagine vandeadvokaat allkirjastas julgelt naistejutu, et Vello varastas kraami, mida pole võimalik varastada, sest Estonias ei ole iial pakutud klientidele tasuta hambapastat. Raamatus tohib luuletada mida iganes, leheloos ei või. Huvitav, kes oli Estonias juhtunus vastutav isik peale Järvesalu? Ega ometi nõukogu esimees? Nüüd teame, et süüdi olid kõik teised.

Kõo pole selgelt rahul valitseva olukorraga Pärnu linnavalitsuses, kuid tema kaliibriga mees peaks oskama anda retsepti, kuidas seda muuta, sest paljast virisemisest pole kasu. Annabki: “Las nad siis räägivad!”

Jane Metsa roll Estonia loos on hirmuäratav, Kõo silmade läbi on ta täielik käteväänaja. Vahest on Mets valinud just õige taktika olla vait, selle asemel et end puhtaks pesta, sest nagunii valatakse kohe uuesti poriga üle. Tema suhtes unustab Kõo pisiasja, et Mets pole vägisi oma toolile trüginud, vaid ikka valijate mandaadiga, seejuures parteitrikkide asemel otsemandaadiga.

Oleks naiiivne arvata, et Pärnu linna ladvikus on kõik suhted mustvalged ja inimesed veatud nagu tinasõdurid ja seal ei teki iial situatsioone, mida avalikkusele ei saagi ausalt rääkida.

Näide minevikust

Ammu aega tagasi korraldasime legendaarse Margus Turuga komsomoli egiidi all kontserdi Vallikäärus. Publikut oli täismaja, 10 000 külalist. Pärast üritust läksime rõõmsalt Vahtra baari töövõitu tähistama, raha spordikotiga üle õla. Sealt viis tee Kuld Lõvisse ja hommikul kokku saades küsisime teineteiselt: “Kus raha on?”

Loomulikult olime Vahtra ukse avamisel rivis esimesed ja leidsime aarde aknalaualt paksude kardinate tagant. Vaikisin sellest 30 aastat nagu haud. Oleks lugu lõppenud teisiti, kas meid oleks üles poodud? Ei usu. Asi oleks kinni mätsitud ja tulnuks teha uus kontsert.

Kui nii juhtunuks tänapäeval ja ajakirjanik oleks sellest haisu ninna saanud, oleks meid joonelt lahti lastud. Hea küll, minusugust asendada olnuks lihtne, Turu mõõtu korüfeed väga keeruline. Meie vaevalt oleks nutma hakanud, kuid kes olnuksid võitjad-kaotajad?

Ajakirjanik oleks leegitsenud korra nagu säraküünal ja Pärnu linnas poleks mõnda aega toimunud tasemel muusikaüritusi, sest õige tegija – linna kultuuriosakond – oli selleks ajaks meie masinavärgil risti jalus.

Loomulikult olime lollid ja eksisime, aga kas me olime sellepärast üdini pahad ja teovõimetud, ei oska öelda. Kindel on vaid see, et pärast tuli uhkeid üritusi hulgi, kuni aastalõpuballideni teatris.

Ma pole tseremoonitseja tüüp, kuid kukutajatele soovin inimlikkuse säilitamiseks siiski paremat pidamist isikliku kraami väljastamisel. Või oleks õigem kogu jutt kokku võtta lausega “Las koerad hauguvad”? Ainult täiendusega: “Targad koerad valivad, kus ja kuidas suu lahti teha.”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles