Pärnu kunstipark korrastab ehk Rannapargigi

Kui 2006. aastal hingusele saadetud atraktsioonide pargi piirkond ja sellest edasi jõe poole jääv ala on kohalikule või mujalt inimesele jalutamiseks juba praegu paslik paik, kus looduses meeliskleja silitab pilguga 2001. aastal hakatuse saanud skulptuuride allee taieseid, siis omaaegsest lõbustuspargist Mere puiestee suunas sammumine võib kujuneda ohtlikuks.

Elukardetavaks seetõttu, et varesed on pargipuude otsas alustanud aegsasti hoogsat kinnisvaraarendust. Seega on kevadel sealkandis karta oma järelkasvu eest hoolitsevate nonnide ja patseerijate huvide konflikti. Piisab meenutada lindude mullusuvist laamendamist Pärnu Metsa tänava korrusmajade juures.

Muidugi, kui juba nüüd ei võeta ette puuvõrades kiikuvate ja tüli tõotavate oksatuustide hävitamist, sest kevadel oleks selline tegevus looduskaitseseaduse jõhker rikkumine ja lõpeks keelust üleastujale sadadesse eurodesse ulatuva trahviga.

Eksitav reklaam

Ent on’s ilusal novembrikuisel sügispäeval mõtet tuleviku pärast ahastada? Pealegi on Läänemere kunstiparki uudistama tulijatel muudki ette võtta kui tüütutest vaakujatest numbrit teha.

Eelkõige on jalutajail huvi oma silmaga kaeda Pärnu sümboliks kiidetavat pisut üle kahe kilomeetri pikkust Pärnu jõe vasakkalda muuli.

Paraku on Seedri 6 asuva 1864. aastast pärit kivirajatisega lood jätkuvalt nii, nagu need olid 2004. aastal, kui ajaleht Pärnu Börs soovitas hakkajal inimesel kaevata Pärnu linn kohtusse. Ja esitada hagi selle kohta, et linn levitab eksitavat reklaami. Mis, nagu tollane kirjatäht karmilt keelas, „petab või tõenäoliselt petab üldsust“.

Ega muulil, täpsemalt vasakkalda muulile viival teel ole midagi muutunud ka mullusega võrreldes. Siis tõmbas kohalik leht paralleele Lätimaa Ainaži igati ažuuris muuli ja siinse analoogse ehitise vahel, mis kõrvutamisel oma naaberriigi analoogile alla jäi.

Kõik on nagu ennegi

Toona kirjutas Pärnu Postimees siinsest kivimoodustisest, et „nii nagu juba aastaid, palistab muuli veeres randa viivat muhklikku rada prahti täis kõrkjatihnik, üle haisva veega sonni viib kohe-kohe ümber kukkuda ähvardav paarikümne meetri pikkune sillake”.

Nüüd on rada veel muhklikum, prahti on täis nii kõrkjatihnik kui rada ise ja kipakast sillast vähemalt osa on veeseisust sõltuvalt kas rohkem või vähem vee all.

Küll ei saa väita, et viimati mainitud ebameeldivusele poleks juhitud tähelepanu.

„Muulil on romantiline oreool armastajate jalutamispaigana, aga enne muulile minemist kontrolli veetaset! Aeg-ajalt jääb muul tervikuna vee alla,” manitsetakse Pärnu linna kodulehel.

Ometi pole olukord idanemisfaasis Läänemere kunstiparki silmas pidades lootusetu. Kuigi Pärnu linna arengukava aastani 2015 ei hiilga konkreetsusega, lubades Pärnu muulide korrastamist ja atraktiivseks muutmist aastail 2009–2015, siis linna arengukava aastani 2025 on täpsem. Tõotades muulide korrastamist ja atraktiivseks muutmist juba 2013. aastal ja nimetades kraameldamise hinnagi: 10 000 eurot.

See ei lähe mitte

Et Euroopa Liidu Grundtvigi tegevuskava “WaRe” projekti raames Pärnu kunstiparki rajatavad Eesti, Läti, Leedu, Poola, Saksa, Taani, Rootsi, Soome, Venemaa ja autonoomse Ahvenamaa paviljonid ei kerki homme, jõuab linn selleks ajaks ühele poole saada veel ühe tööga. Või nõuda sellega ühele poole saamist. Ükskõik, kellele see alla 100meetrine jõeäärne Tervise juurest jahisadamasse viiv külatanum kuulub.

Omast kohast on ju huvitav kuulda ja lugeda Pärnule jõukust toovatest prioriteetidest, et olla siis tunnistajaks, kuidas jahtklubis head äraolemist leidnud härrad-prouad ukerdavad sealt meie kuulsa supelranna poole.

Esmalt tatsavad äsja mainitud liiva- ja kruusarada pidi, seejärel koperdavad sea songermaad meenutaval muuliäärsel.

Selle peale meenuvad Lutsu “Kevadest” Julk-Jüri sõnad, mis ta lausus Bruno Benno Bernhardi ristsetel: „See ei ole mitte kohane ja see ei lähe mitte.”

Ent kui lugupeetava kinomehe ja tema aatekaaslaste mõte nüüd materialiseerub ja veel tükike Pärnut kohaliku rahva, linnakassa ja sadade tuhandete kultuurituristide rõõmuks korda saab, läheb see küll.

Grundtvigi “WaRe” projekt

Projekt seab sihiks tutvustada Euroopa riikide kogemusi endiste sadamaalade ja rannikul asuvate rajatiste taastamisel. Nende kogemuste baasil ja kohalikke olusid arvestades on eesmärk luua Eesti vastavate piirkondade arenguvisioone. Mahajäetud alad tuleb võtta kasutusele avalikes huvides ja lähtudes kultuuripärandi maksimaalse säilitamise põhimõttest.

Projektis osalejad:

Rahvusvaheline veeäärsete linnade keskus Itaalias Venezias,

Ljubljana ülikool Sloveenias,

Fernando Pessoa üikool Portos Portugalis,

Karli ülikool Prahas Tšehhis,

Pärnu uue kunsti muuseum.