Mida peate oma parlamendiliikmeks olemise aja suurimaks õnnestumiseks?

Liberaalide ja demokraatide fraktsioon, millesse kuulun, on hinnanud minu teadmisi ja usaldanud minu vastutamisele Euroopa Parlamendi 37 määruse, direktiivi või raporti menetlemise.

Olen kujunenud tervishoiu-, töö- ja sotsiaalpoliitika ning soolise võrdõiguslikkuse küsimustes üheks kõneisikuks meie poliitilises perekonnas. Minu ettepanekud on saanud nii fraktsiooni, vastutava komisjoni kui parlamendi täiskogu toetuse. Kõigist 37st ülevaadet anda leheruum ei võimalda. Piirdun viimastega.

Mulle usaldati direktiivi “Patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius” kaasraportööri roll. Kõiki minu ettepanekuid selle niivõrd olulise dokumendi menetlusel arvestati, näiteks täiendust, mis patsiendile annab täielikult hüvitatuna õiguse saada teisest riigist haiglaravi juhul, kui koduriigis talle seda meditsiiniliselt näidustatud aja jooksul ei võimaldata.

Või näide tööpoliitikast. Olin kaasraportöör tööajadirektiivi menetlemisel. Võtsime direktiivi vastu. Nõukogu (liikmesriikide ministrite esindus) ei nõustunud mitme meie seisukohaga. Kokku kutsuti lepituskomitee, olen arvatud selle liikmeks.

Lahkarvamused on valveaja mõiste suhtes. Sotsiaalliberaalina ei toeta ma töökohal valveaja liigitamist passiivseks ja aktiivseks. Kogu valveaeg töökohal on tööaeg. Eriti oluline on see päästeametnike ja tervishoiutöötajate seisukohalt. Samal seisukohal on Euroopa kohus, paraku mitte liikmesriikide ministrite kogu.

Või meie töö teine külg - osalemine välisdelegatsioonis. Juhtisin riigikogu liikmena aastate vältel Lõuna-Kaukaasia riikide delegatsioone, tunnen sealseid probleeme ja poliitikuid. EPs tegelen samuti nende riikidega, minu teadmistest on olnud praktilist kasu nii EP-le kui Gruusiale, Armeeniale ja Aserbaidžaanile.

Kokkuvõtteks pean õnnestumiseks, et olen suutnud oma tööga tõestada oma pädevust ning seda hinnatakse.

Ma ei pea lugu stiilist, kus ise peab oma tööd hindama või arvustama. Tegin seekord siiski erandi, sest Lennart Meri mälestamine tema juubeli puhul värskendas mälu.

Nimelt väljendas ta meie viimasel kohtumisel septembris 2005 Viimsis sügavat muret selle Vene-Saksa tehingu pärast.

Usun, et see oli Meri viimane raskema kaalu välispoliitiline mure.

Alustasin oma ettevõtmist sel teemal Euroopa Parlamendis 2006. aastal ning kasutades väljateenitud punkte (neid antakse arvamuste koostamise ning variraportööriks olemise puhul), sain ITRE komisjoni raportööriks.

Ma ei unistanud Nordstreami projekti peatamisest, kuid asja eest tundus ajavõitminegi, kuna oli teada, et Venemaa uutesse maardlatesse ei investeeri, ning lootus rahastamisraskuste kaudu maismaa projektini jõudmiseks oli olemas.

Oma komisjonis (ITRE) pidasin esimese ettekande 30. jaanuaril 2008, see oli poliitiline. 6. märtsil avaldasin andmed augustis 1941 peetud merelahingu tagajärjel uputatud laevadest, laskemoonast ning miinidest.

Selleks ajaks oli Vene esindaja Läänemere riikidele teada andnud, et Venemaa on piiriüleste keskkonnamõjude töö lõpetanud.

Tegelikult ei olnud nad alustanudki ega ole seda teinud vist tänase päevani. Küsimuse tuum on selles, et miinide ja muu laskemoona likvideerimisel lõhkamisega paisatakse segi merepõhi, sellega vabanevad paljud põhja settinud saasteained, sealhulgas dioksiinid.

Asi ületas uudisekünnise suurte riikide pressis ning isegi Venemaa reageeris duuma liikme Andrei Klimovi suu kaudu. Kuid ainsad argumendid, mis projekti muutmist võivad põhjustada, on keskkonna omad. Selles lootuses läks üle-eelmisel nädalal teele miinide ja dioksiini ohtlikkusest kõnelev kiri keskkonnavolinik Dimasele ja Läänemere riikide valitsustele.

Õnnestumiste hulka arvaksin püsivate sidemete kujundamise Eesti kodanikega.

Kasutan juba viiendat aastat nädalalõpud kodumaisteks kohtumisteks ja esinemisteks, mis on toimunud eranditult kõigis Eesti maakondades.

Parlamendi regionaalarengu komisjoni liikmena olen eriti jälginud Euroopa fondide raha kasutamist ja sellega kaasnevaid probleeme, olles kontaktis omavalitsuste, ettevõtjate ja kodanikuühendustega.

Samasse valdkonda kuulub aktiivne osalemine Läänemere strateegia nimelise parlamendi algatuse väljatöötamises ja sellele algatusele Euroopa Komisjoni toetuse saavutamine.

Samuti pean ma õnnestumiseks enda algatatud Eestit toetava Euroopa Parlamendi resolutsiooni mais 2007, pärast aprillimässu.

Meile oli tollal eluliselt vajalik parlamendi kiire, selge ja jõulise reageeringu saavutamine, mis ei jätnud kahtlust, et Euroopa Liit pole Eestiga solidaarne moka otsast, vaid täie rauaga. See õnnestus.

Olen saavutanud suurimas poliitilises rühmas - Euroopa Rahvaparteis - ühe eestkõneleja seisundi kaitse- ja julgeolekupoliitika (eriti küberrünnakute), energiaturvalisuse ning Euroopa totalitaarse pärandi hindamise küsimustes, samuti naabruspoliitika ja piiriülese koostöö alal.

Viieaastaste pingutuste suurim saavutus on minu osalusel algatatud ja eelmisel neljapäeval Euroopa Parlamendis vastu võetud resolutsioon “Euroopa südametunnistus ja totalitarism”.

Õnnestumise esimeseks mõõdikuks on sõnavõtud täiskogul, kirjalikud deklaratsioonid ja vastuvõetud raportid.

Sõnavõtte on kogunenud üle saja. Vastuvõetud raport ning kirjalik deklaratsioon on Eesti eurosaadikutest ette näidata vaid Marianne Mikkol.

Raport jutustas meedia mitmekesisusest ning sõnavabaduse kaitsest 21. sajandi Euroopa Liidus. Paaris kohas oli välja toodud uus meedia ehk blogid. Tegemist oli esimese veebipäevikuid puudutava ELi dokumendiga ning mõistagi tekitas see elevust kogu Euroopas. Raporti peaeesmärk oli siiski pöörata tähelepanu meedia mitmekesisuse ja sõnavabaduse kaitsmisele ning meedia koondumise ohtudele.

Märkimist väärib, et algatus kuulutada 23. august üleeuroopaliseks stalinismi ja natsismi ohvrite mälestuspäevaks tuli sotsiaaldemokraat Mikkolt. Europarlamendi sellekohase kirjaliku deklaratsiooniga tuli kaasa suur osa parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsioonist. Rõõmustab äsjane uudis, et justiitsministeerium on saatnud kooskõlastusringile seaduseelnõu, millega Eestiski kuulutataks 23. august mälestuspäevaks.

Õnnestunuks peab Mikko viieaastast tööd EP Moldova delegatsiooni juhina. ELi pürgiva väikeriigi demokratiseerimine ei ole kerge töö. Pühapäeval jälgis ta valimisi euroliidu vaatlusmissiooni juhina juba teist korda.