Hiljutises Postimehes nimetati Eesti suurimaks julgeolekuohuks Lätit. Artikkel olevat ärritanud Vene presidenti niivõrd, et ta vabastas ametist oma kaitseministri ja mitme probleemi puhul Eestile alt üles vaatav Läti peaminister oli sunnitud oma põhjanaabreid sõbralikus toonis avalikult noomima.
Ei tea, kas tegemist oli artikli autori apsuga pealkirja valikul või teda nõustanud “ekspertide” arhailise julgeolekukäsitlusega, igal juhul põhjustas nimetatud artikkel pisukese rahvusvahelise tormi. Ilmselt ei andnud autor endale aru, et praegune julgeolek hõlmab palju laiemat ala kui üksnes sõjaline.
“Julgeoleku” mõiste on pärast teist maailmasõda oluliselt muutunud. Enne sõda käsitleti seda üksnes sõjaliselt, hiljem lisandusid diplomaatiline, majanduslik ja poliitiline dimensioon.
Nüüdseks on see mõiste veel laienenud ja käsitleb muu hulgas energiat, keskkonda, terrorismi, kriitilist taristut, sotsiaalset kaitset. Üldistades võib väita, et kõikide riiklike ülesannete koond ongi riigi julgeoleku tagamine.
Isegi Eestis oleme defineerinud julgeoleku oluliselt laiemalt. 2010. aastal kiitis riigikogu heaks “Eesti julgeolekupoliitika alused”, milles on käsitletud nelja põhilist julgeolekupoliitika suunda: välis-, kaitse- ja turvalisuspoliitika ning ühiskonna toimepidevus ja sidusus. Samal aastal kinnitatud “Riigikaitse strateegia” täpsustab seda veel.
Soovitan need kirjatükid läbi lugeda ja kui julgeoleku teemal kirjutajad Eesti sotsiaalse ja majandusliku olukorraga tuttavaks saavad, avastavad nad ehk oma üllatuseks, et peamine julgeolekuoht võime olla hoopis ise, mitte meie lõunanaaber.
Käsitledes Balti riike ühtse regioonina, võib julgeolekuohuks pidada Rail Balticu ehituse venimist, Balti riikide vähest seotust Nord Pooli elektrivõrkudega, siin liikuvaid musti rahasummasid, sotsiaalset olukorda. Need on ühised kõigile Balti riikidele ja on naeruväärne osutada Lätile kui kõige suuremale julgeolekuohule.
Seega on minu esimene küsimus: miks käsitletakse julgeolekuohuna üksnes väidetavat sõjalise kaitse nõrkust, samal ajal kui julgeolekut võivad ähvardada ohud, mis on kaugel sõjalistest, kuid võivad tekitada rohkem kahju kui üks konventsionaalne rünnak?
Ühesuurused numbrid
Et kirjutistes on vihjanud Läti sõjalise kaitse nõrkusele, peaksime uurima sedagi. Sõjaline kaitse on riigi poliitika viimane vahend ja meie kõigi, kaasa arvatud kaitseväe eesmärk on sõja ärahoidmine.
Meie julgeolekupoliitika on edukas vaid juhul, kui meil ei teki kunagi võimalust võrrelda ühe või teise armee tugevust vastastikuses lahingus.
Seega, sõjalise tugevuse hindamiseks jääb üle võrrelda numbreid: sõdureid, üksusi, relvasüsteeme, varusid, väljaõpet. Mida suuremad ja usutavamad on numbrid, seda tugevam riik paistab.
Selles kontekstis võiksid huvilised Wikipedias võrrelda omavahel Eesti ja Läti väeliike. Võrdlesite? Numbrid tunduvad üsna ühesuurused.
Militaristlike, nii mundris kui lipsuga palgaliste arv kisub mõlemal riigil 4500 kanti. Meil on küll arvestuses hulk reservväelasi, kuid kas nad on varustatud-relvastatud ja kättesaadavad igal ajal?
Kas neid on ette valmistatud mineviku sõdades sõdimiseks või peaksid nad valmistuma hoopis kolmanda ja neljanda generatsiooni konfliktiks?
Tõsi, maaväest on meil välja panna paari pataljoni jagu soomustatud PASI sõidukeid, samal ajal kui lätlastel on võtta üksikud soomustatud HMMWVd. Tegelikult pole kumbki neist lahingumasin, vaid soomustatud transpordivahend. Nendega tanki vastu ei torma.
Lätlaste käsituli- ja tankitõrjerelvad on modernsemad kui meil, ent lõunanaabritel on neid vähe ja tervikuna on relvastus standardiseerimata. Mõlemal riigil on poolikult komplekteeritud brigaadid ja hulk ülesandeid, mille täitmist oodatakse vabatahtlikelt.
Zemessardzes on 11 000 liiget, meil Kaitseliidus üle 13 000, koos naiste- ja noorteorganisatsioonidega üle 22 000 liikme. Teisalt on need 11 000 Läti nõuetele vastavad reservväelased, aga meie nõuetele ei vasta kõik kaitseliitlased.
Lennuvahenditeks on mõlemal riigil midagi, mida lahingulennukiks või -kopteriks nimetada ei saa. Õhuruumi kontrollivad regioonis teiste NATO riikide lennuvahendid. Lätil on rohkem laevu kui meil, kuid eri funktsioonidega. Lätlased on suutnud oma riigilaevastikud liita või, mis veel olulisem, ülesanded ühendada.
Seega, numbrid ja masinad on meil üsna võrdsed, mis lubab oletada, et suudame täita üpris ühesuguseid ülesandeid. Tegelikult pole maailmas ühtegi armeed, mis suudaks toime tulla kõikide vastaste ja ülesannetega. Kui teoretiseerida, siis vaevalt saaks Saksamaa sõjaliselt jagu Hiinast või USAst, mis tahes Euroopa riik Venemaast ja on sügavalt kaheldav, kas USA võidaks Hiina.
Sõjalise konflikti korral oleksid Balti riigid nii koos kui üksinda kerge saak suurele hulgale riikidele. Ilmselt ei kuluks Venemaal ühe Balti riigi okupeerimiseks oluliselt rohkem ressursse kui mõne teise Balti riigi tarbeks.
Siinkohal tulebki välja kaitsealliansside olulisus: üksinda ei suudaks paljud Euroopa riigid end sõjaliselt kaitsta, kuid koos välditakse sõdu.
Jääb arusaamatuks, miks peaks Läti või mõni muu Euroopa riik olema meile suurem julgeolekuoht kui meie neile.
Aega kulub palju
Soome kunagine kaitseväe juhataja ütles, et iga riigi sõjaliste võimete kasvu saab jälgida ja hinnata. Siiski ei ole meil võimalik selgesti ennustada olukorda, et selle riigi juht otsustab seda sõjalist jõudu kasutada. Paraku kulub sõjalise võime arendamiseks palju aastaid ja ressursse. Lihtne on öelda, et me teeme näiteks pataljoni.
Kui nullist alustada, kulub pataljoniülema vormimiseks umbes 18 aastat, arvestades kõiki sõjalisi nõudeid. Isegi kui ohvitser- ja allohvitserkoosseis on olemas, kulub relvastuse hankimiseks ja selle kasutamise õppimiseks mitu aastat.
Suurel riigil, sõltuvalt ressurssidest, kulub vähem aega, väikeriigil oluliselt rohkem. Teisiti öeldes on väikeriigil sõjalise võime arendamiseks vaja pikka stabiilset perioodi, kuid suurriik suudab muudatusi oma kaitsevõimes teha üsna kiiresti. Võibolla peituvadki selles Läti julgeolekuohuks nimetamise põhjused? Kas Läti on usaldusväärne, arvestades kaitse-eelarvet ja arenguvajadusi?
Enne majanduslangust oli Läti kaitseeelarve nominaalselt suurem kui Eestil.
Viimastel aastatel alates majandussurutisest on olnud vastupidi. Näiteks 2010. aastal oli meie kaitse-eelarve arvestuslikult umbes 100 miljoni USA dollari võrra suurem.
Eesti on pidanud lubadust viia oma kaitse-eelarve kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust, Läti kaitse-eelarve on kukkunud ühe protsendini SKTst.
Tuleb investeerida
Üsna Eesti kaitseväe ülesehitamise alguses saadi aru, et areng pole võimalik, kui sellesse ei investeerita. Seega hoiti teadlikult kolmandik eelarvest arengusse panustamiseks.
Majanduslangusega läks see proportsioon veidi nihkesse, kuid üldjoontes on investeeringud suudetud tagada.
Lätlasi tabas suur eelarve langus nii 2009. kui 2010. aastal, mistõttu Läti kaitseväes tehti suuri ja sunnitud ümberkorraldusi. Seda küll struktuurireformi nime all. Kannatasid investeeringud, inimesed ja ülesannete täitmine.
Majandussurutise-eelsed kõrged palgad ja soodustused vähenesid ja see tõi kaasa paljude noorte ja haritud ohvitseride lahkumise. Nemad aga on kaitseväe arengu mootor.
Eestis oleme jõudnud seisu, et paljud noored lahkuvad kaitseväest ehk käime Läti teed. Lätlased naljatavad selle peale, et neil palgad langesid, aga eestlased ei saa üldse midagi.
Eestlased peavad vaatama, milliseid ümberkorraldusi teha, et peatada inimeste lahkumine, tagada areng ja suuta täita ettenähtud ülesandeid. Seda ignoreerides ei tasu üllatuda, kui Dienas ilmub artikkel Eestist kui Läti suurimast julgeolekuohust.
Ilmselt on palju neid, kes osutavad, et paljudel Euroopa riikidel moodustab kaitse-eelarve umbes ühe protsendi SKTst ja nad saavad hakkama küll. Nendel osutajatel soovitan võrrelda nominaalväärtusi ja vaadata eelarvete kasutamist. Mitme NATO riigi kaitse-eelarve kulub personali- ja tegevuskuludele, kuid investeeringutele ehk arengule raha ei piisa. Nende hulka kuulub kahjuks Lätigi.
Siiski on jäänud mulje, et Läti poliitikud on saanud aru stabiilse ja investeerimisvõimelise kaitse-eelarve olulisusest ning andnud lubaduse, et Läti kaitse-eelarve on aastal 2020 kaks protsenti SKTst.
Sõjalise riigikaitse alustalad on selle usutavus nii seest kui väljast vaadates ja rahva kaitsetahe.
Eestlased usaldavad oma kaitseväge ja Kaitseliitu pea kaks korda rohkem kui lätlased (protsent vastavalt ligemale 80 ja 43).
Kui klubiliikme usaldusväärsust hindavad klubikaaslased eelarve, relvastuse ja koostegutsemisvõime järgi, siis siseriiklikult on vaja olla nähtav ja seotud oma rahvaga.
Ilmselt on ajateenistus üks, mille kaotamine vähendas Läti kaitseväe nähtavust oma riigis. Teine on ehk Zemessardze formaliseerimine reservarmeeks, mis viis miinimumi iga Läti kodaniku osaluse riigikaitses. Kokkuvõtteks vähendati mõlemal juhul sidet rahvaga.
Loodan, et Eesti ei käi sama teed ja et me ei muutu suurimaks julgeolekuohuks oma riigile.