Töö ajas Meelis Kuke sportima

Andris Tammela
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Erakogu

Pärnu abilinnapea Meelis Kukk ei olnud lapsepõlves spordifanaatik, ent olukord muutus tema pikaaegses töökohas Viisnurgas, kust saadud spordipisiku toel on ta nüüdseks läbinud nii täispika triatloni kui kümmekond jooksumaratoni, muudest võistlustest rääkimata.

Pärnumaalt Häädemeeste vallast Orajõe külast pärit 53aastane Kukk õppis juba 1853. aastal tegevust alustanud Metsapoole põhikoolis, kuid mõistet nagu “trenn” tema kinnitusel väikeses maakoolis ei tuntud.

“Eks kehalise kasvatuse tunnid muidugi olid ja maal tuli ju ka tööle käed külge panna,” meenutas Kukk. “Kui vaba aeg oli, sai suvel vanema õe ja noorema vennaga ujuda ja talvel suusatada, aga see oli nagu ikka laste asi: rohkem künkast alla laskmine.”

Noorelt maailma avastama

Kuke iseseisev elu algas üsna noorelt, kui ta tuli pärast põhikooli lõppu õppima Pärnu II keskkooli, praegusse Koidula gümnaasiumisse. Poiss üüris koos aasta vanema õega linnas korterit ja tema kinnitusel ei olnud 1970. aastate keskel selles midagi erilist. “Elamise leidsime ajalehekuulutuse peale,” kirjeldas ta. “Kui olid eakamad inimesed ja majas oli vaba pinda, siis ajalehekuulutusi suve lõpus ikka oli, tikutulega neid taga otsima ei pidanud.”

Pärnus ajas tolleaegne kehalise kasvatuse õpetaja Endel Piisang noormeest väikese kasvu tõttu maadlustrenni. “Aga mulle maadlus ei meeldinud,” tõdes Kukk. “Teed soojenduse ära ja siis pead hakkama seal teist higist venda murdma. Vastu tahtmist võib-olla pool aastat käisin seal.”

Keskkooli lõpus avastas Kukk, et Tallinna polütehnilise instituudi keemiateaduskonnas hakatakse uue alana õpetama puidutöötlemistehnoloogiat ja juhtimist.

“Eestis tollal spetsialiste ette ei valmistatud ja lähim koht, kus kõrgharidusega puidutöötlemisinsenere välja õpetati, oli Lätis,” meenutas Kukk. “Seda eriala propageeriti üksjagu ja Pärnus oli puidutööstustki omajagu, nii otsustasin seda eriala õppima minna. Konkurss oli hästi kõva, aga eksamid läksid hästi ja Viisnurk andis mulle suunamise.”

Kukk lõpetas 1982. aastal ülikooli ja tuli tööle Viisnurka, kuhu jäi enam kui 20 aastaks. Selle aja sees jõudis ta järele proovida rea ameteid meistrist tegevjuhini.

“Hea on alustada, kui hakkad madalalt rohujuure tasandilt pihta,” kinnitas ta. “Arvan küll, et sellest on kasu iga inimese karjääris – siis näed ise, mis on inimeste mured, kuidas käib töö korraldamine. Inimesed saavad päris lähedaseks ja vahel räägitakse kogu elu lahti. Kontoris seda ei näe.”

Kukk lahkus Viisnurgast vahetult enne seda, kui pea 1200 töötajaga ettevõtte varasid hakati jupphaaval maha müüma.

“Ettevõtete elu ei ole ainult püstloodis liikumine, on ka keerulisemaid aegu,” tõdes ta. “Sajandivahetusel kujunes uus pingeline olukord suusaturul, suurinvesteering liimpuitkilpide tehase näol käivitus visamalt äriplaanis plaanitust, investeerimisfond kavandas investeeringust väljumist. Muutunud olukord tingis muudatused juhtimises.”

Hing pani maapoisi sörkima

Maal üles kasvanud ja tihtilugu jalgsi seitsme kilomeetri kaugusel koolis käinud mehele oli Pärnusse kolides veidi vastukarva olla hommikust õhtuni nelja seina vahel.

“Oled päev otsa tsehhis ja siis lähed koju samuti nelja seina vahele – kui oled maalt pärit, ihkad rohkem vabadust ja tahad liikuda,” seletas Kukk. “Nii hakkasin Raeküla metsas sörkima.”

Tol ajal olid ettevõtetes tugevad kehakultuurikollektiivid, mille juures tegutsesid reeglina spordimetoodikud, ja tööandja spordiettevõtmistest oli Kuke kinnitusel pea võimatu kõrvale jääda. Kuke mäletamist mööda vedasid tollal Viisnurga spordielu tõelised entusiastid Sirje Soovik ja Ilmar Menšikov.

“Oli palju kõikvõimalikke võistlusi,” meenutas Kukk. “Kui hakkasin võistlustel käima, ega siis seal päris lõpus tahtnud lohiseda. Nii tuligi tõsisemalt trenni teha.”

Algul käis Kukk vaid jooksmas. Et ta töötas suusavabrikus ja lumelauad olid käepärast, oli kummaline neid talvel mitte alla panna. Nii hakkas ta tasapisi suusatama ja osales mitmel Tartu maratonil.

Kuke kõige tõsisemad harjutusaastad saabusid 1980. aastate lõpus. “Üks suuremaid eesmärke oli joosta maratoni alla 2.30,” meenutas ta. “Tallinna treener Rein Raspel koostas mulle plaane, mille järgi treenisin. Selle trenni pealt jooksin teisel maratonil oma rekordi – 2.44,22.”

Millalgi imbus Eestisse triatlon, mis Kuke kiiresti haaras.

“Kui triatlon 1980. aastate keskel Eestisse tuli, oli ala hästi populaarne, üle Eesti toimus seitse-kaheksa osavõistlust, millel oli regulaarselt üle saja osaleja,” teadis Kukk. “1988. aastal tegin kogu sarja läbi ja olin „suure auhinna“ koondarvestuses 15.”

Samal aastal läbis Kukk täispika triatloni (3,8 km ujumist, 180 km rattasõitu, 42,2 km jooksu) Ida-Virumaal Vokal.

“Rattakilomeetreid oli mul enne seda õige vähe,” rääkis Kukk. “Rattasõidul juhtus selline asi, et viimasel ringil üks vana mees sõitis meile – mulle ja ühele vene mehele – Zaporožetsiga tagant sisse. Õnneks väga viga ei saanud: külje veriseks ja tagumine ratas sai ellipsiks. Sellele vaatamata sõitsin distantsi lahti lastud tagapiduriga lõpuni ja sinna otsa siis jooksin täispika maratoni. Lõpetasin 20. kohal ajaga 11 tundi, kaheksa ja pool minutit.”

Küsimusele, miks üks vähegi normaalne inimene üldse sellise katsumuse vabatahtlikult ette võtab, vastas Kukk muheldes, et finišisse jõudes on rahulolu endaga üüratu.

“See on sedavõrd suur pingutus, et kui selle läbid, on rahulolu pärast samaväärne, väikeste pingutuste puhul seda ei koge,” märkis Kukk. “See on nagu iga muu tõsise tööga: kui oled hakkama saanud, on tasu vääriline. Kestusaladega on nii, et kui tahad midagi saavutada, siis alla anda ei tohi, vaja on õppida keskenduma ja nihutama enda jaoks piire. Selleks, et end lõpuni finišini välja tuua, peab tahtejõudu olema.“

Sport on oluline

Praegu üle 50aastane linnajuht enam nii hullupööra sporti ei tee, kuid neli-viis korda nädalas ajab end välja jooksma ikka.

“Vahepeal tuli võtta aega pere loomiseks ja kodu ehitamiseks, siis jäi sport kümneks aastaks tagaplaanile, aga kui uuesti alustasin, käisin sõitmas mägiratast, tegin taas paar aastat triatloni ja duatloni,” avas Kukk. “Aga iga asi ammendab ennast ja nii jõudsin lõpuks jooksmise juurde tagasi. Triatloni treening võtab väga palju aega, sest rattatrenn ise on juba aeganõudev – tunniga ei tee seal ju suurt midagi, saad ehk ainult naha märjaks.”

Kukk lõi kiiresti kokku, et ta on tänavu suusatanud ligi 600 kilomeetrit ja jooksnud veidi alla 2100 kilomeetri.

“Spordialadest meeldibki jooksmine mulle kõige rohkem,” lausus Kukk. “Pole vaja abivahendeid, ostad vaid jooksujalanõud ja vastava riietuse ning astud uksest välja. Teiseks on see ajasäästlik ja lihtne. 40 minutit joosta annab vähemalt sama koormuse, mis kaks tundi rattasõitu.”

Kukk jookseb Raeküla metsas seni, kuni rajaolud lubavad ehk kuni pole lund ega libedust. Talvel näeb teda aga Pärnu kergliiklusteedel. “Arvan, et Pärnus on nüüd rajatud nii palju kergliiklusteid, et igast Pärnu punktist peaks jooksuringile saama,” nentis Kukk.

Kehaliselt aktiivne peaks Kuke arvates olema igaüks. “See on suur asi, kui tunned kätes jõudu ja jalgades kergust – trepist üles tulek hingeldama ei võta,” kirjeldas ta. “Tervise üle kurta ei ole põhjust ja kui tagantjärele mõtlen, siis ma ei ole tööl käidud aja jooksul haiguslehel olnudki. Pealekauba on spordiinimesed keskmisest tunduvalt optimistlikumad ja elujaatavamad. Sellist hädaldamist ja vigisemist ei ole, mida mujal kuuleb.”

Et sport on Kuke jaoks olnud alati olulisel kohal, on tal õnnestunud spordipisik anda edasi oma lastele. Kuke tütar on aastaid suusatamisega tegelnud ja teda näeb sageli jooksuvõistlustel. Kuke poeg võistlusspordist ei hooli, küll on temagi isa kinnitusel väga heas vormis.

“Kui vanemad on sportlikud, saavad lapsed ka teada, mis on sport ja mis sealt saada võib,” arvas Kukk.

CV

* Sündinud 26. juulil 1959. aastal Pärnumaal Häädemeeste vallas.

* 1974. aastal lõpetas Metsapoole põhikooli.

* 1977. aastal lõpetas Pärnu II keskkooli.

* 1982. aastal lõpetas Tallinna polütehnilise instituudi.

* 1982-2002 töötas AS Viisnurgas eri ametikohtadel.

* 2003-2004 OÜ Virami tegevdirektor.

* 2005 Pärnu LV majandusosakonna juhataja.

* 2005-2008 AS Pärnu Vee juhatuse liige.

* 2010-2011 ERGO kindlustuse ASi korporatiivkliendi haldur.

* 2011. aasta maist Pärnu abilinnapea rahanduse alal.

* SUKL Jõulu juhatuse liige.     

* Pärnu linna vapimärgi (2001) ja Valgetähe teenetemärgi V kt (2003) kavaler.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles