Illusioon on meele kindlus

Peategelast kehastav Jaan Rekkor on rollis, mis avab inimhinge kogu ta tundmustekompleksis.

Nobeli laureaat Luigi Pirandello kuulub nende vaimsete loojate hulka, keda läbi kogu elu ja loomingu vaevab üks kinnisidee. Muutugu ta novellide ja draamade miljöö ja tegelased, nagu viirastus keerutab ennast üles üks sundmõte.

See on viirastus ise, küsimused, kus lõpeb reaalsus, kust algab viirastus, kus on piir tõe ja vale, mina ja mitte-mina, taju ja kujutluse vahel.

Minevik kui turvaline kants

Maskipeol hobuse seljast kukkunud Itaalia kõrgklassi aristokraat on pärast peavigastust kakskümmend aastat elanud usus, et ta on Saksa keiser Heinrich IV – üks 11. sajandi põnevama ja traagilisema saatusega valitsejaid.

Heinrichil on hooldajad, kes aitavad tal oma väljamõeldud maailmas elada. Murrangu toob Heinrichi õepoja Carlo diNolli (Bert Raudsep) ja tema kunagise armastatu Matilde (Piret Laurimaa) ilmumine, kes püüavad arsti (Ahti Puudersell) ja mõjuka näitemängu abil meest meelemõistuse juurde tuua, teadmata aga, et vaimuselgus on tal juba mõnda aega tagasi.

Pinnale tõusevad kahekümne aasta tagused tunded, haavad ja salasepitsused, mida peategelane oma illusiooni ja reaalsuse vahel kõikudes hinges on kandnud.

Lugu on laiemalt inimese ülitundlike meelte (ego?) valikutes: kas otsida jätkuvalt enesepeegeldust ja rahuldust teistes, aimamata, et kellegi teise maailma usaldavalt sisse astudes muututakse hoopis kellekski teiseks kui kujutletud, ning ikka ja jälle pettuda, või valida hoopis oma maailm kindla mineviku, oleviku ja tulevikuga – kartmata-riskimata siis, et kellegi teise-kolmanda maailma peegeldustes murdutakse või haiget saadakse.

Minevik, 900 aasta tagune ajalugu, on ses suhtes peategelasele turvaline kants: olnu taaselustamine vabastab ootamatuse ohust, annab rolliselguse ja hullumeelse süüdimatus teeb vabaks väljendama end konventsionaalsusteta, vägivaldseltki.

Võim on igal juhul kindlustatud, sest hirm hullumeelse ettearvamatu loogika ja käitumise ees muudab teised inimesed marionettideks: vabatahtlikkus kehastada Heinrichi jaoks minevikuvarje ja püüd selgitada endale selle juures mängu mõtet ajab need nukupead segi mis segi.

Heinrich on seda võimu kasutanud ja tervenenuna mängu nautinud, kuid äng elamata elu pärast on tema ümber tumeda ringina kokku tõmbunud.

Jaan Rekkori kehastatud Heinrich on enesekeskne läbinägelik küünik, kes hulluse maski taga hoiab oma hirme, viirastusi, mis hetketi alateadvusest tõelisuseks ähvardavad saada. Teda halvab hirm ka oma vere ees, mis tema soontes voolab – hullus oli ja on tema kaitse, tema meele kindlus maailma hullumeelsuse ja kahepalgeliste inimeste eest.

Armastuse ja sõpruse argus ning reetlikkus – illusoorsus – on tema jaoks nende tunnete muutumatu olemus. Lootuseta käsitleb ja karistab ta neid tundeid ja inimesi.

Kõrgusi ja sügavusi puudutava mängu ilu

Rolli kahestatus ja mitmekihilisus annab Jaan Rekkorile võimaluse kasutada oma meisterlikkust kogu selle ulatuses – soolo on kahtlemata võimas, kaasnäitlejad Sepo Seeman (Tito Belcredi), Piret Laurimaa, Katrin Valkna (Frida, Matilde tütar), Bert Raudsep, Ahti Puudersell, Sten Karpov (Landolfo), Tambet Seling (Bertoldo) ja Jaanus Mehikas (Arialdo) kindlustavad ansambli, mille kokkumäng kindlasti etenduseti järjest enam kokku kõlama hakkab.

Lavastaja Enn Keerd on hoidnud lavastuse rõhud filosoofilistel tõdemustel, kuid lasknud vabalt ligi ka tänapäevaseid seoseid ja koomikat, groteskigi.

Mõnus on saalis tunda sügavusi-kõrgusi puudutava mängu ilu ja selle vastupeegeldust kas siis sile- või kõverpeeglis: vastasnäitlejad püüavad Heinrichi variatsioone erinevalt ja just see vastandus – pirandellolik vastasmäng – on kohati nii ebavõrdne, et tundub taotluslik.

Säravalt mängitakse kujude ja mõtetega, naerdakse nii enese kui kõigi tõdede üle, aga selle naeru toon on pessimistlik, lohutamatu ja sellest aimub lahendamatust.

Lavastuse mõttekäigud ja küsimused vallandavad ridamisi kunstilisi kujutelmi, muu hulgas teeb seda ka väga mõjuv lavakujundus (kunstnik Jaanus Laagriküll). Näiteks on tagasein kaetud dekoratiivselt kleebitud ja ülevärvitud rõivastega, mis kui omalaadsed maskid-kostüümid rõhutavad seda reaalsuse ja kujuteldava kokkumängu.

Inimene ja meeletult vaikiv maailm

Endla „Henrich IV“ narratiiv on tuntavalt väljajätteline (originaalis on etendus kolmevaatuseline tragöödia) ja on vaataja suhtes intellektuaalselt nõudlik.

Keskaegsed tegelaskujud ja suhted on hirmkauged ning see aja ja tegelaste kolmemõõtmeline teisendus loo selguse huvides päris koormav – taustateadmisteta on raske kujutleda ajalooliste tegelaste võimu- ja mõjukussuhteid, mis lugu tähendustavad.

Veelgi avaramalt jõuab lavastus lausa ideeajaloolise tõdemuseni, mis väidab, et keskaegne universum oli uusaegse kosmosega võrreldes inimese jaoks oluliselt hubasem. Inimene asus siis Jumala loodu keskel, tema valikud hea ja kurja vahel olid maailma looja erilise tähelepanu objektiks.

Keskaegse universumi probleemiks polnud võõristus, vaid kurjuse kiusatus. Uusaegset universumit iseloomustab seevastu täielik ükskõiksus inimese suhtes ja selle avaruse tohutu mõõtme taustal on inimene oma eluga naeruvääristavas proportsioonis.

Nii jäävad probleemid lõpuni lahendamata. Inimese lõhestatus reaalsuse ja illusoorsuse vahel paisub „Heinrich IV“ finaalis traagikani, skeptilise mõistuse valguses on sädelnud kord ühe või teise mõtte ja nähtuse absurdsus.

Albert Camus’ järgi sünnibki absurd just inimlike ootuste ja maailma meeletu vaikimise vastandusest: pettunud Heinrich jääb keskaega varjule ja vaatajaid jääb saatma pirandellolik tõdemus elu ning põhimõtete muutlikkusest ja suhtelisusest – üks tuulepuhang ja kõik võib ühtäkki hajuda.