/nginx/o/2016/11/01/6025129t1h54d7.jpg)
Aastal 1951 loodi Euroopa söe- ja teraseühendus, mida peetakse Euroopa integratsiooni alguseks. Euroopa Liit on küll mõnevõrra noorem, kuid kannab endas samu keskseid põhimõtteid: Euroopa riikide vaheliste sõjaliste konfliktide ärahoidmine, solidaarsus ja majanduslik koostöö.
Vähemalt 2008.-2009. aastani rääkisime Euroopa Liidu puhul peamiselt selle alusväärtustest, kodanike, kauba, teenuste ja kapitali vabast liikumisest Liidu piires. Seda fundamentaalset seisukohta on muutnud võlakriis, mis võtab võimust eeskätt eurotsoonis ja ilmutab end kogu Euroopa Liidus.
Ühtse Euroopa Liidu asemel räägitakse juba mitu aastat kahekiiruselisest Euroopast, viimastel kuudel üha valjemalt ja julgemalt. Samal ajal käib jutt Euroopa Liidu tsentraliseerimisest või detsentraliseerimisest.
Tõsi, detsentraliseerimisest ei räägita eriti valjult, sest suundumus seoses majandus- ja fiskaalkriisiga on niigi tugevalt tsentraliseerimise suunas. Kipub levima väärarusaam, et kui sind ei ole eurogrupis, ei ole sind Euroopa otsustajate hulgas.
Ometi on Euroopa Liit oluliselt laiem kui euroala. Märksa enam omab konkurentsivõimet Euroopa Liit, mis põhineb detsentraliseerimisel, kus on vähemalt 27 riiki, lähitulevikus 28.
Just see annab liidule pikemas perspektiivis konkurentsivõimelisema siseturu, tugevuse, eelise ja usaldusväärsuse.
Selline Euroopa on tugevam kui eurotsoon, kus kõik teeme püüdlusi ja pingutame oma püksirihma, et päästa Kreeka. Ent äkitselt avastame, et oma valuutaga Rootsi, Taani ja Suurbritannia purjetavad teisel kursil. Huvitav, missuguse kiirusega nemad kahekiiruselises Euroopas sõidavad? Või on kujunenud juba kolmekiiruseline Euroopa?
Usun, et mõistame nende riikide tugevust ja panust just ühtse Euroopa Liidu stabiliseerimisel ning suurema siseturu tagamisel.
Liikmesriikide omanäolisus ei ole halb, sest riikide ja rahvaste eri lähenemisnurk näiteks rahandus- või sotsiaalpoliitikale annab võimaluse parimatest kogemustest õppida ja võimalusel neid oma riigis rakendada.
Leidub siiski häid näiteid tsentraliseerimisest. Lennuohutuse nõuded on muutnud kogu lennundust ohutumaks, kalanduslikud ja keskkonnakaitsealased regulatsioonid teinud looduskasutuse oluliselt säästvamaks.
Ka Eestil on valdkondi, kus Euroopa Liidult õppida. Olen jätkuvalt seisukohal, et samalaadne võimalus nagu Lissaboni leppes, millega on antud vähemalt ühele miljonile Euroopa Liidu elanikule rahvaalgatusõigus, tuleb luua Eesti Vabariigi põhiseadusesse. Näiteks võiks Eesti kodanikel olla võimalus seaduseelnõusid algatada, kui selleks on kogutud vähemalt 25 000 allkirja.
Euroopa Liidu jätkusuutlikkuse tagamiseks on aga oluline ühtsest fiskaaldistsipliinist kinni pidada. Üks hea mõõdupuu on Maastrichti kriteeriumid või vähemalt nendest tulenevad põhimõtted. Eurostati andmetel ületas Maastrichti kriteeriumides ettenähtud 60protsendilist võlakoormust selle aasta esimeses kvartalis 12 euroala riiki.
Maastrichti kriteeriumide täitmine ei tohi olla eesmärk ainult euroalaga ühinedes. Neist kriteeriumidest peavad kõik liikmesriigid iga päev lähtuma.
Maastrichti kriteeriume täites ei oleks eurotsoonis kindlasti sellist kriisi ja valestimõistmist. Paraku tundub, et eurotsoon on kulupõhine ja Euroopa Liit tulupõhine. Väga loodan, et eksin ja ESM saab nii tugevaks tulemüüriks, et eurotsoon taastab oma usaldusväärsuse ja liikmesriigid ei hakka taas üle jõu elama.