Olen vägivalda alati jälestanud. Ilmselt on tegemist teatavat sorti ”vaimuhaigusega“, mis sunnib kaitsetule inimesele haiget tegema. Põhjused peituvad küll väga sügaval, kuid alati on neil ühine joon: õigel ajal on jäänud õiged sõnad ütlemata ja selgitused andmata.
Läksin kooli 1990. aasta sügisel, olles koos kaheksa kaaslasega (kaheksa poissi ja üks tüdruk) vastloodud algkooli esimesteks õpilasteks. Ajad olid siis segased ja esimeses aabitsas räägiti veel pioneeridest ning sotsialismi hüvedest. Sama segadus nagu õppekavades valitses kogu ühiskonnas.
Kõigele vaatamata oli meie esimene kooliaasta ääretult tore. Kuid ometi oli juba neil rasketel aegadel selge, et osa laste kodus pole ilmselt kõik korras. Ja ega ka omavahel tahetud eriti kodusest olukorrast rääkida, sest piinlikkustunne kujuneb lastel välja juba väga varakult. Teisalt oli sotsiaalne olukord vähemtähtis, sest importkaupa müüdi tollal vaid valuutapoes ja asjade hullutav maailm polnud laste maailmapilti veel segi pööranud.
Unustatud lapsed
Teise klassi astudes oli Eesti vahepeal vabaks saanud. Ja koos vaba riigi sünniga hakkasid tekkima kontrastid. Ühtäkki pidid senise elukorraldusega harjunud inimesed oma maailma ümber organiseerima.
Paljud ei pidanud pingele vastu ja keskendusid alkoholile. Kui sellises peres juhtus olema lapsi, jättis see oma sügava jälje. Nii näiteks puudusid pidevalt koolist ühe pere lapsed – poiss ja tüdruk. Paraku polnud see nende laste vabatahtlik valik.
Kui ema ja isa kukkusid nädalate kaupa jooma, pidid need lapsed vanemate eest tööl käima. Nii tuligi lastel juba kell viis ärgata ja läbi lumehangede sigalasse rühkida. Jah! Just nimelt sigalasse, tegema tööd, millega ei saa hakkama paljud täiskasvanudki. Ainult jumal taevas teab, mida need lapsed pidid tundma.
Teise kooliaasta alguses tabas meie väikest maailma teinegi šokk. Selgus, et ühe kolhoosiaegse paneelmaja korteris elab veel üks meievanune poiss. Kuidas oli võimalik, et me ei teadnud mitte midagi tema olemasolust? Jällegi tuli vaadata tema vanemate eluviiside poole. Ja see oli jälk!
Ilmselgelt polnud selles perekonnas esikohal laps, vaid töö, mis koosmõjus alkoholiga moodustas rütmi, kus lapsele ei jätkunud absoluutselt aega. Last ei lubatud õue, vaid ta pidi eakaaslaste mängu pealt vaatama oma aknast. Kui lubati. Tema aken avanes täpselt sellele platsile, kus kogu küla noorsugu iga päev kokku sai. Tema tuba oli justkui akvaarium. Mis eriti jube, vanemate tööle suundudes seoti too poisslaps voodi külge kinni.
See oli kohutav vaatepilt, kui seitse aastat toas kinni peetud laps viimaks õue lubati. Kool oli tema jaoks küll pääsetee, kuid see maailm ei olnud kerge. Tema käitumine oli metsik ja ehmatas kõvasti.
Meile ei peetud vajalikuks selgitada, et peaksime temaga kuidagi teisiti käituma või olema suhtumises leebemad. Loomulikult naerdi tema liigutusi, mõttekäike ja olemust. Lapsed võivad olla ääretult õelad, kui neile õigel ajal ei selgitata, neid ei õpetata.
Sekkuda või kõrvale vaadata?
Nüüd tekib meis kõigis õigustatud küsimus: kuidas oli üldse võimalik, et keegi midagi ei öelnud ega teinud? Kuidas on võimalik, et vanematel lastakse oma laste elu ära rikkuda, võttes neilt lapsepõlve ja põhjustades oma tegevusega vaid kannatusi?
Mõni aasta tagasi oli mul võimalus ühelt tollaselt koolijuhilt küsida, miks keegi ei sekkunud. Põhjendust justkui ei olnudki. ”Kõik teadsid,“ ütles ta, kuid tollaseid aegu arvestades polnudki väidetavalt võimalik midagi ette võtta.
Kaldun uskuma, et tegemist oli tüüpilise käitumisega, kus ebameeldivas olukorras keeratakse pigem pea kõrvale kui minnakse appi. Nii ei taha valdav enamus meie seast sekkuda, kui kuritegu toime pannakse, nagu ka pedagoogid ignoreerivad lastevahelist vägivalda koolis ja sedagi, mis toimub kodudes. See lihtsalt ei ole võimalik, et keegi ei näe ega kuule.
Seega, kui otsime põhjusi meie laste ja noorte väärkäitumisele, tuleks ilmselt alustada sellest, et loobume silmaklappidest.
Iga isiksus kujuneb välja keskkonna mõjul ja kui seal valitseb hoolimatus, käegalöömine ning saamatus, jäävadki meid ümbritsema probleemid, mis põhjustavad aastatepikkusi kannatusi.