Tegemist pole trükiveaga, pealkirjas esitatud fakt leidis tõesti aset 1959. aasta Pan-Ameerika mängudel Chicagos. Eestlastest koosnenud meeskond kaitses suurvõistlustel Kanada värve. Täpsemalt oli tegemist Toronto Central YMCA meeskonnaga, kes oli Kanada meister ja sai õiguse komplekteerida mängudeks riigi koondis.
Maailma ühel esinduslikumal kompleksvõistlusel mängis eestlaste võrkpallimeeskond selliste tulevaste ala suurriikidega nagu USA, Kuuba ja Brasiilia. Ning mis peamine – mitte halvasti.
Võideti Kuubat, kaotati Brasiiliale
Kui 1959. aasta kevadel võitis Toronto Central YMCA meeskond juba seitsmendat aastat järjest esikoha Kanada meistrivõistlustel, oli tee Pan-Ameerika mängudele avatud. Paraku tabas eestlaste meeskonda enne ajaloolist suurturniiri raske kaotus - autoõnnetusel hukkus Central YMCA tugisambaid, meeskonna kapten Heino Paide.
Nii nägi Eesti võrkpallikoondis Kanada värvides välja järgmine: Uno Sõrra, Loit Maripuu, Vende Tark, Ragnar Pohlak, Ilmar Kasekamp ja Lembit Aedma.
Kaptenina viis Kanada koondise tulle Aedma, kes võrkpallurina alustas sõjajärgsel Saksamaal.
Chicagos korraldatud III Pan-Ameerika mängudel osales kokku 2162 sportlast 24 riigist. Mängud avas dr Milton Eisenhower.
Võrkpalliturniiril osales üheksa meeskonda, kes mängisid omavahel läbi põhiturniiri. Ajaloolise võistluse debüüdi sooritasid eestlased Venezuela vastu, raskeks kujunenud kohtumise võitsid Kanada eestlased 3 : 2 (9 : 15, 15 : 9, 15 : 10, 13 : 15, 15 : 12).
Teises voorus oli Haitiga lugu lihtsam. Saadi kiire 3 : 0 võit, kusjuures vastased said mängust kokku vaid 10 punkti. Seevastu kolmas voor valmistas eestlastele pettumuse, sest ootamatult kaotati 1 : 3 Dominikaanile. Siis tuli kokku minna väljakuperemeeste USAga. Kanada mängis küll hästi, kuid suurele naabrile jäädi lõpuks alla 1 : 3.
Mehhikole kaotati närvesöövas mängus 2 : 3 (12 : 15, 16 : 14, 7 : 15, 15 : 3, 14 : 16), mis kustutas lootused jõuda medalile.
Edasi võideti kaks mängu järjest: Kuuba alistati 3 : 1 ja Puerto Rico 3 : 0. Viimases voorus jäädi 1 : 3 alla Brasiiliale ning seega saavutati põhiturniiril viies koht.
Meeskonna treeneri ja mänedžeri Arvo Tiiduse väitel olid mehed Brasiilia ja USA järel väärt kolmandat kohta, kuid kaks ootamatut kaotust taandasid meeskonna viiendaks. Lõpuks, 5.-6. koha mängus kohtuti taas Venezuelaga, ja kui esimeses mängus oli neid võidetud, siis nüüd jäädi 2 : 3 alla. Kokkuvõttes tähendas see Eesti meeskonnale Pan-Ameerika mängudel 6. kohta. Mis on jäänud Eesti võrkpallimeeskondade kõrgeimaks kohaks suurturniiridel.
Eesti võrkpall – Kanada parim
Võrkpallurite meeli kergitas sel perioodil ROKi otsus, et spordiala võetakse 1960. aasta Rooma olümpiamängude kavva (tegelikult võeti 1964. aasta Tokyo mängudeks). Ajaleht Vaba Eestlane kirjutas seejärel: “Nii ei ole täiesti võimatu, et meie võrkpalliesindus pääseb hea vormi korral koguni olümpiamängudele.” Meeskonna juht Arvo Tiidus oli võrkpalli esindaja Kanada olümpiakomitees.
Eestlased eesotsas Tiidusega olid toonud võrkpalli Kanadasse 1949. aastal ja etendasid sealt alates sel alal jäähoki sünnimaal kindlalt liidrirolli. Juba 1950. aastal taheti osaleda Montrealis Kanada meistrivõistlustel, ja asutigi teele, kuid meeskonna teekond lõppes Kingstoni lähedal autoõnnetusega.
Esimene suurvõit saabus hooajal 1952/53: Central YMCA eestlaste meeskond krooniti, rääkimata Ontario ja Toronto meistritiitli võitmisest, Kanada meistriks.
Toonase supermeeskonna tavaline koosseis nägi välja järgmine: Heino Ruus, Heino Paide, Ants Aug, Vende Tark, Esko Luksep, Roland Simpson ja Ain Maripuu. Meeskonna kogenuim mängija oli Ants Aug, kes oli Saksamaa põgenikelaagris Geislingenis tulnud USA tsooni meistriks.
31. jaanuaril 1953 toimus nii-öelda supermatš, kus eestlaste meeskonna vastaseks oli kuuekordne Põhja-Ameerika meister Chicago NA YMCA. Ajakirjanduses nimetati seda Kanada-USA või koguni Eesti-USA kohtumiseks. Jänkid mängisid oma parimas rivistuses, aga 600 rõõmust hõiskava pealtvaataja ees võitsid eestlased 3 : 1 (10 : 15, 15 : 13, 16 : 14, 15 : 10).
“Eesti võrkpall - Kanada parim,” kirjutas Vaba Eestlane. “See oli üks suurimaid triumfe meie pagulasspordi ajaloos.”
Sealt alates tuli Toronto Central YMCA kokku kaheksal korral Kanada meistriks (1953-1959, 1963). Eestlannadest koosnevatest naiskondadest võitsid kahel korral maa meistritiitli nii Montreali Eesti Spordiklubi (1954 ja 1955) kui Toronto Kalev (1957 ja 1958).