Tulevik: üks maakond võrdub ühe omavalitsusega

Andres Metsoja
, Pärnu maavanem
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Metsoja.
Andres Metsoja. Foto: PP

Sain maakogul kinnitust oma visioonile Pärnumaa optimaalseima haldusjaotuse suhtes. See on “üks maakond = üks omavalitsus”, mis haakub tõmbekeskuste Eesti variandiga. Kui veel tosin aastat tagasi sai EMORi uurimusele tuginedes rääkida Pärnust, Kilingi-Nõmmest ja Vändrast kui tööjõu kolmest tõmbekeskusest, siis suhteliselt värsked mobiilpositsioneerimise andmed kinnitavad, et meil on ainult üks tõmbekeskus – Pärnu. Täpsemalt: Pärnu linn oma vahetu ümbusega, Suur-Pärnu.

Rääkides maakonnast kui ühest omavalitsusest, ei tohi mööda minna kohalike kogukondade, praeguste omavalitsuste kaasamisest. Siinkohal on üks peamisi küsimusi osavaldade tähtsus teenuste osutamisel ja mõju demokraatia arendamisel.

Võrreldes hetkeseisuga, peitub võti ülesannete optimaalses jaotamises, näiteks võiks gümnaasiumihariduse andmine olla maakonna omavalitsuste lahendada. Oluline on leida uus tasakaalupunkt kohaliku initsiatiivi ja mastaabiefekti vahel.

Piltlikult: ei ole mõtet rääkida valitsemise vajalikkusest kohapeal, kui teed muutuvad talvel läbimatuks ja suvel piirkonna elaniku halvimaks reaalsuseks. Võimalik, et riik annab omavalitsustele teede hooldamiseks liialt vähe raha, kuid kas saaksime olemasolevaid vahendeid senisest rohkem kasutada kodaniku, ettevõtja argiaskeldusi silmas pidades? Äkki on just selline lähenemine oluline, et inimesed võiksid elada sealgi, kus puudub regulaarne bussiliiklus, töökoht, gümnaasium?

Olen veendunud, et hoogustub inimeste liikumine keskuste vahel, üha enam kolitakse väiksematest suurematesse asulatesse. Arvan, et juba on lihtsam pidurdada inimeste kolimist äärealalt, kus ollakse kõigega harjunud ja oma elukorraldusse heas mõttes ebamõistlikult palju investeeritud. Sellele ei saa käega lüüa ja kui suudaksime nende elukvaliteeti pisutki parandada, säilib elu neiski piirkondades.

Jätkuvalt kolivad inimesed välja nõukogude ajal ehitatud, lagunenud või pooltühjadest kortermajadest. Me ei tohi pidada seda õnnetuseks, vaid selle pere, kodaniku õnneks. Eesti maaelu süda asub ikka taluõuel.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles