Sulatõsi, et poliitika tegemine põhineb inimeste usaldusel ja et viimasel ajal on seda krediiti Eestis vähemaks jäänud. Eks põhjusi leia selleks igale poliitilisele maitsele. Alates Keskerakonna poolt Moskvast valimisraha lunimisest, Isamaa ja Res Publica Liidu tegelaste korraldatud elamislubade skandaalist, sotsiaaldemokraatide ülisuurest maksude tõstmise soovunelmast kuni Reformierakonna rahastamise uurimise tulemusteni välja. Piinlik on.
Muidugi oleks parem, kui meil mingeid pahandusi poleks. Vaevalt nädal tagasi Pärnu arvamusliidrite lõunal küsis mõnigi hea linlane minult otsesõnu: mis teil seal riigikogus toimub?
Valijad valisid
Tagantjärele tarkus on samuti tarkus ja kindlasti pidanuks paljud juhtumised ja väljaütlemised olemata olema. Aga rahvatarkust arvestades ei peaks nüüd koos pesuveega titte aknast välja kallama, sest on ju riigikogu moodustatud seaduslikul teel ja ausate valimiste kaudu. Seda pole õnneks keegi kahtluse alla seadnud.
Ja kuivõrd Eesti on põhiseaduse kohaselt parlamentaarne vabariik, ei saa keegi riigikogult seaduste väljaandmise õigust ära võtta. Meeldigu see või ei, aga valijad olid need, kes seekord Toompeale vaid neli kindlaks kujunenud maailmavaatega erakonda saatsid. Kandideerijaid oli loomulikult rohkem.
Riigi poliitikaga rahulolematuid meil piisab. Küll on vähe töökohti, riigi toetused väikesed ja – mis kõige olulisem – naaberriikides Soomes ja Rootsis on ju elu kõvasti parem. Õige, kuigi võrdlema ei peaks me end nendega, kes varsti on 100 aastat iseseisvad olnud, vaid nende riikidega, kellega 1990. aastate alguses saatusekaaslased olime.
On, kuidas on, aga poliitikute kallal võtmiseks on alati alust. Meie amet on juba kord niisugune. Ja see, et rida Eestis tuntud inimesi “Harta 12” kaudu oma mõnevõrra üldised ettepanekud tuleviku suhtes tegid ja poliitikale hävitava hinnangu andsid, mõistetav.
Esitatud ettepanekutest veel nii palju, et mitu neist on riigikogus arutusel, mitme uuega tuleb kindlasti nõustuda. Aga leidub selliseidki, mis on kaheldava väärtusega või nõuaksid ühiskonnas suurt ja professionaalset debatti, enne kui mõelda nende seadustamise peale.
Seaduste sünd
Igal juhul on väga hea, et riigipea Toomas Hendrik Ilves asjaosaliste esindajad mõni päev tagasi kokku kutsus. See andis nii poliitikutele kui vabakondlastele eelkõige emotsioonide väljendamiselt võimaluse edasi minna argumenteeritud ettepanekute esitamise juurde. Eelkõige meie erakonnaseaduse ja riigikogu valimisseaduse võimalikuks muutmiseks.
Vastavad tähtajadki lepiti kokku: esmased ettepanekud presidendi koostöökojale selle aasta lõpuks ja järgmise aasta märtsi lõpus esitatakse ettepanekute koond riigikogule.
Kuidagi ei saa ma aga nõus olla “Harta 12” esindajaga, kes ütles, et riigikogul on seejärel jaanipäevani aega ettepanekud seadusteks vormistada. See lähenemine taandaks meie parlamendi jälle kummitempliks.
Olen nõus, et riigikogu peab esitatud ettepanekutega tööd tegema, seaduseelnõude projektid välja töötama ja enne hääletust isekeskis asjad selgeks vaidlema. Kuid eelduslikult ei saa kellelgi ettepanekute tegijatest olla kindel ootus, et seadusi muudetakse just nii, nagu tema soovis. See oleks avalikkuse petmine.
Nagu juba alguses öeldud sai, põhiseadusekohane seadusandlik võim on Eestis endiselt esindusdemokraatia kaudu riigikogu käes. Kuid avalikkusest parlamendile esitatavad ettepanekud, seisukohad ja avamused on alati teretulnud, sest vaid nii suureneb seadusandja usaldusväärsus. Ja järgmised riigikogu valimised toimuvad niikuinii.