Pärnu Rüütli tänava ja vanalinna hääbumisest on meedias räägitud korduvalt, kuid suuri muutusi ei ole reaalselt toimunud. Kelle käes on ajaloolise linnasüdame lahtikeeramise võti?
Liina Hansen: Kuidas muuta Rüütli tänav atraktiivseks?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma osa paljudel
Kümmekonna aasta eest, kui rohelise tule sai suurte kaubanduskeskuste ehitamine Pärnu jõe äärde ja Papiniitu, ei osatud hinnata kavandatu sotsiaalmajanduslikku mõju vanalinnale. Moodsad äripinnad täitsid ettevõtjate unistusi käia pealinna ja Euroopa metropolide eeskujul ühte sammu üha tõusvas joones kulgeva tarbimiseufooriaga.
Tormijooks klientide ja nende mugavuse nimel, et osta võimalikult palju ja ühest kohast väikese jalavaevaga, tõi vast valminud kaubamajadesse palju ettevõtteid eelkõige Rüütli tänavast. Vanalinna vabanenud äripindadel võtsid sisse kohad peamiselt odava pudukauba müüjad ja ringluspoed.
Aeg sellise käekäigu kujunemiseks oli soodne nii uutele tulijatele kui Rüütli tänava majaomanikele, kel oli vajadus tekkinud tühjus kiiresti täita oma kinnisvara halduskulude tasateenimise eesmärgil. Nendes poodides pakutu ei vastanud aga enam paljude tarbijate nõudmistele ja huvi vanalinna äride vastu järjest vähenes.
Oma jälje jättis linnavalitsuse ametiasutuste vanalinnast eemale kolimine. Rae lahkumisel sai samuti saatuslikuks suutmatus näha ette konkreetse tegevuse negatiivseid mõjusid ümbruskonnale. Idee hoida linnavara halduskulud kokku ja keskendumine lühiajalisele eesmärgile hoonete müügist ühekordse kasumi saamiseks nõrgestas linnasüdame vereringet inimvooluga täitmisel. Pärast linnavõimu kolimist ei olnud paljudel inimestel vanalinna enam asja.
Spetsiaalselt mõne kohviku või poe pärast, eriti argipäeviti, ajaloolisse linnakeskusesse minna tundub osale linnaelanikele siiani ajaraiskamisena.
Juurdunud harjumus kogu vajaminev kraam suurest kaubamajast soetada ei lase erandeid teha. Nii mõnigi hea ja novaatorlik Rüütli tänava elluäratamise idee ei ole teoks saanud, sest suvekuudel öörahu lühendamine on põrkunud vanalinna majaomanike tugevale vastuseisule. Üüritulu suvesakstelt jäävat muidu teenimata. Nii et kui otsida vastust küsimusele “Kes on süüdi Rüütli tänava väljasuretamises?”, siis oma osa on selles paljudel.
Koostöö
Rüütli kui vanalinna peatänav peab olema visuaalselt esinduslik ja siin ei saa kellelegi allahindlust lubada. Igal Pärnu elanikul ja külalisel on õigus saada osa esteetiliselt kõrgekvaliteedilisest linnaruumist.
Vanalinnas on paljudel majadel traditsioonilised vaateaknad. Olgu kaup poes milline tahes, ajalooliselt väärtuslikule tänavale ei passi neoonvärvi kirjadega ja paberilipikuid täiskleebitud vitriin. Pealegi ei võida sellisest kujundusest ükski ettevõtja, sest agressiivselt pealetükkiv reklaam ei ole hea turundaja.
Kvaliteedinõuded kehtivad linnatänavale kavandatava inventari suhtes. Rüütli tänava perspektiiv ei ole muutuda täikade kohaks, kuhu valimata saab paigutada suvalisi, keskkonda sobimatuid ja räämas mööblitükke.
Need on paar lihtsat printsiipi, mille järgimine ei tohiks üle jõu käia ühelegi endast ja kaasinimestest lugu pidavale ettevõttele.
Linnavõim on aidanud kujundada ühtset stiili Rüütli tänava hooajalistele välikauplemislettidele. Hea meel on koostöö üle, sest paljud ettevõtjad on idee positiivselt vastu võtnud ja selle praktikas rakendanud.
Vanalinna elluäratamiseks on väärt mõttena kaalumisel kesklinna riigimaja ehitamine, et ühendada ja tagasi tuua vanalinnast ära kolinud riigiasutuste teenindusüksused.
Planeerimisjärge ootavad Jakobsoni pargi, Rüütli ja Pika tänava ala, eesmärk on siduda ruumiliselt halvasti toimivad linnaosad tervikuks ja hajutada kontrast vanalinna ja sellest Pärnu jõe poole jääva ärikeskuse vahel. Ruumi on arvestatud loomekeskuse kavandamiseks.
Koostatava Pärnu linna üldplaneeringu avalikustamisel on kõigil linnaelanikel võimalus vanalinna tuleviku suhtes sõna sekka öelda.
Vanalinna toetava tegevusega alustada saab igaüks kas või kohe, hinnates tarbijana ümber oma poodlemistrajektoorid ja analüüsides ettevõtjana põhjalikult tarbijate vajadusi. Hea koostöö eeldab enne mõtlemist ja seejärel tegutsemist, mitte vastupidi.
Samal teemal: Tõnu Kann, “Pärnu vanalinn nagu vaeste patuste alev”, PP 20.10, Toomas Kivimägi, “Kesklinna võlud ja kümme “käsku””, PP 25.10, Andris Tammela, “Kes suretab Rüütli tänavat?”, PP 27.11, juhtkiri “Rüütli tänava surmast”, PP 29.11.