Igale mürgile peaks leiduma vastumürk

Margit arutleb: igale mürgile peaks leiduma vastumürk. Iseasi, kas ja kuidas see õige ära tunda.

Pidevalt luubi all

„Töötasin kümme aastat tagasi büroos, igas toas istus vähemalt kolm inimest. Meil tuli käia inimestega kohtumas, peaasjalikult tooteid tutvustamas,“ räägib Margit. „Kõrvaltoas tegutses teiste hulgas minuvanune naine, kelle käitumine muutus mulle halvavaks, hiljem mõistatuseks. Millest kõik alguse sai, pole siiani aimugi. Ent ühel päeval tundsin: olen saanud endale halastamatu vaenlase.“

Margit mäletab, kuidas see naine teda hommikuti tööle tulles pilguga mõõtis ja alati midagi salvavat ütles. Ikka nii, et enne vaatas vilksti! ringi, ega keegi kolmas kuulmas-nägemas ole.

„Kord olid mul tema arust silmaalused sinised. Ega ometi mitte joomisest? Siis kingad ebamoodsad ja sobimatud. Ega mitte mu ema omad? Niisugused naiselikud õelused, mis tuju, teadagi, ei tõstnud,“ jutustab ta. „Kord kuulis mu toakaaslane, kes parajasti oli koridori astunud, õelat märkust, millega mind juuksurisse suunati. Tukk olla pikavõitu ja üldse mulle sobimatu.“ Toakaaslane naeris lõbustatult ja küsis, kas keegi hakkab majas hulluks minema.

„Ütlesin talle, et mind vist tahetakse hulluks ajada. See, mis sina kuulma juhtusid, oli vähemalt mitmekümnes märkus juba,“ meenutab Margit.

Toakaaslane olevat seepeale viivuks silmi kissitanud ja oletanud, et arvab vist teadvat, kust poolt tuul puhub. „Muide, ülemus kutsus ta mõni aeg tagasi vestlusele ja ilmselt ütles, et võtku sinust eeskuju. Sul on müügitulemused tänu headele tooteesitlustele kõige paremad. Muide, seda on boss meile kõigile aeg-ajalt meelde tuletanud.“

Ühel hommikul, kui Margit taas tööle tuli, astus talle vastu ahistajast kolleeg, kes ilmselt oli teda koridoris oodanud. Margit kiirustas mööduma. Koridoris polnud kedagi. Ahistaja võttis naeratades Margitil õlgadest kinni: „Noo-noo, näita ennast täna. Oi, sa näed ju jube välja! Küllap oled salaja tina panema hakanud. Hinga õige!“

See toimus magusa ja solvava tooniga. Margit lükkas kolleegi käed eemale ja tuiskas oma tuppa. Pisarad kippusid silma. Millal see ükskord lõpeb? Mida ta peaks tegema? Just sel hommikul oli ta enne tööd juuksuris käinud ja nägi korrektsem välja kui paljudel teistel hommikutel. Seetõttu oli kolleegi „arvustus“ eriti nõelav.

Ülemus kutsus nõu pidama. Uue toote esitlusele palus ta minna Margitil. „Ta ei saa ju täna, näete, et tal pole hea olla: nägu on kahvatu, vist gripp,“ kostis ahistajast kolleegi uskumatult mahe hääl. „Ma asendan Margitit heameelega.“ Margit ei saanud suudki lahti, kui ülemus noogutas: „Jaa-jaa. Kui nii, siis mine. Kahju oleks, kui Margit pikemalt haigeks jääks.“

„Olin täiesti lolliks tehtud, ilma et saanuks midagi selgitada,“ tunnistab vestluskaaslane. “Soengu tegingi ju esitluseks. Aga too naine oli nii kaval, et halvas mind kõigi silme all.”

Margit taipas, et ta on niisuguse käitumise vastu relvitu. Ta püüdis eemale hoida printsiibil “kui madu näed, anna jalgadele valu”. Tulemus? Kui Margitile tuli töö juurde õde, hõljus sapistaja ligi ja teatas: Margitil on pahandusi, töö ei edene ja nüüd on kaalumisel, mida teha. Õde haaras südame kohalt. „Kuule, ma tegin ainult nalja! Olete kõik nii õrnakesed või?“ pareeris ahistaja juhtumi sõnadega, silmis aga helkis võidurõõm.

Keegi ei räägi

Hakkasid telefonikõned, kus keegi torusse vaid nohises. Vahel kaks korda päevas. Margit tundis end halvasti ja ootas vaid, et saaks majast minema. Kiusaja peilis alati välja aja, kui Margit üksi oli, olgu siis toas või koridoris. Vastu tulles muigas too naine salalikult. Ülejäänud kolleegidele üritas aga sisendada, et Margit ise on imelik, tööedust upsakaks läinud ja nüüd ei võivat talle otsagi vaadata, veel vähem midagi öelda. „Kohe kiirustab kaebama,“ kurtis ta.

Kollektiivis oli asi pea niikaugel, et enamik hakkas õlgu kehitama: nende oma asi! „Üks räägib üht, teine teist,“ kuulis Margit naiste omavahelise jutu katket. Ahistaja hakkas ülejäänute poolehoidu korjama igahommikuse kohvivaaritamise, saiakeste toomise, anekdootide jutustamisega.

Kõik naersid, välja arvatud Margit. Tema vaenlane oli muutnud taktikat ja märkuste asemel üritas nüüd oma objekti üksi jätta. Esialgu see Margitit ei häirinud. Ta vuhkis tööd teha. Ainult kollektiivis üksi. Vähemalt nii ta end tundis. Aga polnud hullu, tööd oligi õnneks rohkem väljas kui büroos.

Kord hommikul ei vastanud Margiti tervitusele oma toa kaks naist. Vaikisid ja vahtisid arvutisse. Margitil käis jutt südamest läbi: mis nüüd? Ta küsiski, mis lahti. Üks naistest tõusis ja sööstis toast välja.

„Miks sa küll seda tegid?“ küsis tuppajäänu. „Mida?“ ei saanud Margit aru. „Seda, et rääkisid kõigile büroos, kui keeruline ta elu on: mees petab, laps võttis teise taskust lasteaias raha,” selgitas toakaaslane. “See info oleks võinud ainult meie tuppa jääda.“ Margit peaaegu röögatas: „Mina pole rääkinud! Kuulen sellest alles sinu suust!“

Toakaaslasega hakati arutama kolleegi häbematu teo üle. Otsiti vastust, kust Margiti ahistaja selle informatsiooni võttis, mille ta nii osavalt teise kaela ajas. „Margit rääkis,“ olevat ta kõigile kinnitanud. Toakaaslasele meenus lasteaed: „Oot-oot, sinu „sõbra“ tütar käib ju samas lasteaias!“ Ilmselt olid lapsed omavahel südant puistanud.

Margit oli nii häiritud, et läks psühhiaatri vastuvõtule ja sai karbi rahusteid. Üleelamisel oli üks hea asi: vähemalt nüüd teadis nende oma tuba, mis mänge töös kehvake naiskolleeg mängib.

„See on tal puhtast kadedusest. Ta tahaks ise priimus olla, aga kulutab kogu aja intriigide punumisele, tööd teha pole aega,“ muigas Margiti toakaaslane ühel hommikul, sest ahistaja oli taas ülemuse juures kohvil käinud. „Pane tähele, ta lastakse varsti lahti,“ ennustasid toakaaslased. Ennustus läkski täide.

Otsides vastumürki

Margitiga juhtunu kinnitab levinud tõde: istu jõe kaldale ja oota, kuna voog su vaenlase laiba sinu eest mööda kannab.

Aga kas tervis kannatab ootamist? Tema oma ju ei kannatanud.

Vastik kogemus ajas psühholoogiakirjandust lugema. Ta taipas pea, et pole maailma ainus kiusatav ja et kiusamine ei ole laste pärusmaa, vaid seda teevad suurepäraselt täiskasvanudki, pealegi kindla eesmärgiga.

Lugedes huvitas Margitit enim see, mida tema oleks pidanud tegema, kuidas käituma. Kas oli õige hakata eemale hoidma? Ehk tulnuks kiusaja salakavalalt lohku tõmmata?

„Ma ei julge praegugi täpselt öelda, kuidas tulnuks käituda. Aga see, et püüdsin end maandada veel paremini tööd tehes kui enne, oli minu meelest õige. Olen pika elu jooksul aru saanud, et kadedale pole valusamat malka kui see, et tema objektil aina paremini läheb,“ räägib Margit.

“Eeldades, et igale mürgile peaks leiduma vastumürk, oli minu oma see,“ arutleb ta edasi. „Psühhiaatrid ütlevad: viha vastumürk on armastus. Ma ei suutnud oma ahistajat armastada, kuna pidin süütult kannatama, arstiabi otsima. Elukogenuna tean, et kui oleksin endas suutnud arendada kaastunnet, südamlikkust, oleksin ehk oma ahistajat paremini mõistnud. Tema elu, nagu hiljem teada sain, polnud meelakkumine. Mees jättis maha, majanduslikult oli raske üksi poega kasvatada. Nii võib ju sapiseks minna.“

Margit toonitab hingedekuu puhul: arendagem endas südamlikkust, kaastunnet, tehkem vajadus selle järele selgeks oma lastelegi. Sellise panuse maailma parandamisse saab anda iga ema ja isa.

Äsja on Margit läbi lugenud Daniel Golemani „Hävitavad emotsioonid“. Imestama paneb see, et täpset seletust šokeeriva vägivalla sünnile polegi teadlased leidnud ja endiselt on halastamatu vaenulikkus inimpsüühika murelikumaid jooni.

Margitis on kinnistunud aga dalai-laama mõtteviis: hoolides tunneb inimene rohkem rõõmu ja vähem hirmu.