Peeter Olesk: Leenu Siimiskeri töö meie keskel

Tammsaare eitamine

Vanasti oleks peagi pärast kurba tundi ilmunud ametlik nekroloog, mille avaldamiseks oleks esmalt otsitud sobiv autor ja, absurdne küll, kuulatud maad, kas seda lubatakse avaldada. Nüüd käivad need asjad veel jaburamalt, sest on, nagu oleksid head sõnad Eesti Vabariigis otsa saanud.

Olemata Helene Siimiskeri lähedane kolleeg, niisugune, kellele ta oli lihtsalt Leenu, arvan siiski, et on tänamatu ja ülekohtune minna Eesti kirjanduse uurimisel päevakorras edasi nõnda, nagu oleks Siimiskeri paragrahv selles lõpetatud.

Helene Siimisker oli Tammsaare tundja, kes hoidus kirjaniku loomingu üldistamisest tervele epohhile Noor-Eesti sünniloo ja Arbujate esimeste kogude vahel. Ta ei läinud libedale isegi niisuguse teemaga nagu “Tammsaare ja vasakpoolsus”, mida on märksa raskem käsitleda kui teemat “Friedebert Tuglas ja vasakpoolsus”. Nagu teada, on teemal “Eduard Vilde ja vasakpoolsus“ kirjutanud kõige paremini Vilde ise.

Selle pooleta pole Tammsaare uurimine kuigi viljakas, sest üks ta lähtekohti on inimese suhe omandiga ja vastuse otsimine küsimusele, kuidas too omand tekib. Kas tööst või pärandist või on ta kõrgemalt poolt ette antud ning inimene on kõigest kogu maise vara ajutine hooldaja? Viimane aspekt langes Siimiskeri enda elus kõrvale, ehkki ta ei olnud oma ettevõtmistes rangelt maapealne ega andnud igas punktis järele.

Siimisker ütles ära kutsest tulla Tartu ülikooli eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri õppejõuks, kellena ta tänu filosoofiadoktori kraadile oleks valitud küllalt ruttu dotsendiks korraliku kuupalgaga, sest siis oleks ta pidanud lugema kursusi Tammsaare arvelt. Ta eelistas hakata vabakutseliseks, mis tollal (1960. aastate teine pool) nagu nüüdki tähendas elamist peost suhu ja tellimustöid ilma tellija materjalita.

Seegi olemisviis vedas ta tegelikult Tammsaarest kui päevatööst eemale, eriti kuna poliitilises mõttes oli Tammsaare kuni Nõukogude okupatsiooni lõpuni tsensuurialune. On vahest praegugi, mil vasakpoolsusest on tehtud sõimusõna, andmata endale aru, kuidas see võib tuua enesega kaasa Tammsaare eitamise.

Tammsaare jaatamine

Helene Siimiskerile jäi töö kui Tammsaare jaatamine. Seda kroonib koos August Palmiga koostatud suureformaadiline “A. H. Tammsaare. Pildikroonika eluteest ja -tööst” (Tallinn, 1978, 298 lehekülge + tekstilisad inglise ja vene keeles).

Probleem oli kriitpaberi puudumine, mis ei olnud möödapääsmatu, sest professor Julius Tehveri õpiku “Koduloomade histoloogia” kolmandas trükis (1979) sai see võimalikuks. Samuti oli probleemiks fotode reprodutseerimine mustvalgena, sellest õnnestus Tehveril jällegi osalt üle saada. Kuid kriitpaberi hankimine 20 000sele tiraažile oleks tähendanud raamatu muutmist hinnalt elitaarseks, mida Siimisker kindlasti ei tahtnud.

Teadusliku töö tsiteerimine on ainult üks selle hindamise viise. On teinegi, märksa üldisem ja loomulikum. Seisneb see valminud töö kasutatavuses raamaturiiulist väljaspool.

Pildikroonika kui biograafilise uurimistöö üks vorme sõltub alati fotomaterjali säilimisest, kuid mitte alati ei jää inimene fotole mis tahes olukorras. Nii teame küll kohti, kus Tammsaare perekonna ära olles väljaspool kodu kirjutas, ent puudub foto, mis näitaks teda tööhoos.

Pildikroonika kasutatavust suurendabki see, kui palju ta annab edasi niisuguseid ülesvõtteid, mida me varem ei tundnud või millel jäädvustatud pilt on hiljem täiesti muutunud. Fotol number 71 (leheküljel 41) näeb lugeja Väike-Maarja keskust. Praegu sellist enam ei tee. Iseasi, kas igaüks oskab seda ülesvõtet just Tammsaare fotokroonikast otsida.

Mitte Tammsaare maailma, vaid tema ajastusse on see pildikroonika väga hea sissejuhatus, mis fotol teeb näiteks paremini selgemaks kui mõni kirjarida mujal, kuidas Tammsaare austamisel piduliku õhtusöögiga Tartus 7. mail 1938 oli kohal ka Oskar Luts. Nad ei vajanud teineteisele esitlemist nagu Tartu too nobiliteet, keda Tammsaare isiklikult ei tundnud. Nii et on võimatu, et Tammsaare ja Luts isekeskis koguni ei teretanud, kuna kumbki ei armastanud välist viisakust, vaid eelistas otsekohest juttu.

Siimiskeri tööle tagantjärele mõeldes tundub, kuidas ta ei tahtnud, et uue põlvkonna vaimses teadvuses valitseks Tammsaare kohal arusaamatu auk. Väljaspool kirjandusteadust tegi sedasama Voldemar Panso ja neid oli teisigi. Kuid ajaloo tundmist eeldades tahtis Siimisker väga, et see ulatuks mälestustest olevikule lähemale, et Tammsaare oleks koos ajalooga siin ja praegu.

Ma ei tea, kuivõrd oli tänane päevapilt Siimiskerile võõras, aga ma usun, et vabariigi sõimamine ja kösterkoolmeisterlik äigamine, õukondlikkus ja valeturaka mängimine suurtele panustele oli talle ajutine. Seeüle, mis on igavene, ei pidanud ta ennast vaevama. Gustav Suits oli vastanud märksa enne teda: igaveseks jääb ilu naeratus (“Mahajäetud mõis“).