Praegu on Eesti järgmiste linnapeakandidaatide loetlemine spekulatsioonihõnguline. Mõni meedias õhku visatud linnajuhi nimi on niisama kiiresti langenud kui kerkinud. Näiteks kunagise õiguskantsleri Allar Jõksi oma, kes tõttas uudisteagentuuri vahendusel teatama, et ei kavatse sihtida Tallinna linnapea tooli.
Küllap kuuleme lähiajal teisigi isikuid, kellest võiks saada Haapsalu, Kuressaare, Viljandi, Tartu või mõne muu Eesti linna meer. Pärnu Postimehe arvates on linnapeade teema tõstmine kümme kuud enne kohalikke valimisi asjade käigust etteruttamine. Kui linnapäid valitaks isikuvalimistena selle konkreetse ametikoha täitmiseks, võiks mõista elevust mõne linna juhi koha täitmise ümber.
Kohalike omavalitsuste valimised toimumisaja poolest ei soosi Pärnu-suguseid kuurortlinnu. Erakondade ja valimisliitude kampaania jääks hiljaks, kui seda alustataks alles järgmise aasta septembris.
Suurt mõtet ei ole kampaanial suvekuudelgi, sest siis on kohalike poliitikute sihtgruppidel muudki tegemist ja sõnum võib soojas õhus kaduma minna.
Järelikult peavad kohalikku poliittaevasse pürgijad panustama tuleva aasta talve- ja kevadkuudesse. Siis jääb potentsiaalsel valijal küllaldaselt aega sõnumit seedida.
Pärnu puhul tõdegem, et ainsana on lähiaastate tegevuskavast kirjutanud ametis olev linnapea Toomas Kivimägi. Praeguse seisuga jääb mulje, et nii Reformierakonna, Keskerakonna, IRLi kui sotside pink Pärnus on üsna lühike.
Igal juhul tahab leht seista hea selle eest, et kui valijatele kukutakse lubadusi jagama, küsime igal konkreetsel juhul, kust kavatsetakse leida rahaline kate. Kui kohalikele valimistele tuuakse kandideerima riigikogu liikmeid, tahame neiltki teada, kas linnavolikokku valituks osutumisel tullakse ära Toompea lihapottide juurest või on tegemist lihtlabaste peibutuspartidega.