Jüri Kukk: Õige samm küll, aga vales suunas

Loogiline on eeldada, et moodustatava komisjoni kinnitatud koosseis annab märku selle töö kavandatavatest eesmärkidest ja kuna täpsemat informatsiooni komisjoni tulevase tegevuse kohta mujal avaldatud polnud, tutvusingi vastse kuurordikomisjoni koosseisuga. Sellest andis linnavalitsus oma kodulehel lahkelt kõigile teada. Tunnistan ausalt: mind valdas nõutus.

Kas tõesti on kogu professor doktor Endel Veinpalu ja nüüd minu jutt Pärnust kui võimalikust kuurortlinnast kui ravikuurordist – seda vähemalt eelneva kümne aasta jooksul – vastu taevast?

Palun mitte valesti aru saada: mul ei ole absoluutselt midagi konkreetsete selles komisjonis tööle hakkavate inimeste vastu.

Nad kõik on kindlasti oma ala Pärnu parimad ja kui jutt oleks näiteks SA Pärnumaa Turismi kokku kutsutud turismiteemalisel ümarlaual osalejatest ja seal oma tegevuskavade kooskõlastamisest, ohkaksin kergendatult: lõpuks ometi! Aga kuurordikomisjon?

Turism ja kuurort

Kas ikka veel pole linnas kolm aastat valitsenud poliitikutele selge mõistete “turism” ja “kuurort” erinevus?

Üks on väga mitmesuguste turismiteenuste osutamine – tegevus, teine aga paik, kaasa arvatud ravikoht, linn või linnaosa, kus neid ja enamasti raviteenuseidki osutatakse.

Valdav osa loodud komisjoni liikmetest on ju iga päev ametis just turismiteenuste osutamise tublide korraldajatena, olenemata sellest, kus seda tehakse.

Miks pidi nüüd kaaperdama pika ajalooga, Pärnus juba 123 aastat tagasi ravikuurordi edendamisel tegutsenud komisjoni nime, millele veel eelmise sajandi lõpuaastatel omaaegset, ravikuurordi sisu püüti anda?

Jälle ei saa ma mööda küsimusest: kas igapäevase turismi korraldamine on ikka linnavõimu esmane ülesanne, milleks lausa komisjon luuakse? Ja kas seda peab tegema linna rahakoti arvel? Või on nii rohkem põhjust maailmas ringi sõita?

Muidugi jääb küsimus: kas just turismiteenuste osutamise korraldamiseks ei osale Pärnu linn juba SA Pärnumaa Turismi töös ega kanna seal juhirolli?

Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ja Pärnu linna põhimäärus küll linnavalitsust otseselt turismitöö korraldamiseks ei kohusta. See ülesanne on minu teada ikka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil ja kui midagi on seal väga viltu, tuleb nõuda, et nemad oma tööd paremini teeksid.

Eelnevaga ei taha ma mingil juhul öelda, et Pärnu linnavalitsusel ei peaks olema turismiga üldse pistmist, aga ehk on siiski linnavalitsuse esmane ülesanne sellega seonduvalt hoopis linna kui turismi sihtkoha arendamine ja siin teenuste osutamiseks võimaluste loomine – ikka selleks, et linna lisanduks töökohti. Selleks ei pea aga linn iga päev turismikorralduses otseselt osalema.

Mina loodan küll, et riik ja selle ala ettevõtjad saavad oma asjadega ise hakkama ja neid asendada pole tarvis. Pealegi, kui selle abistamise tulemusel – püüdega igas pulmas peiupoissi ja matustel kadunukest mängida – linnavalitsusel oma otsesed ülesanded unarusse jäävad.

Et protsessis osalejate rollide piiritlemine pole üle kümne aasta jooksul ühest mõistmist leidnud, on linnavalitsusele ettepanek tellida vastav uuring Tartu ülikooli Pärnu kolledžilt. Seal saadi hiljuti ja minu teada rahuldavalt hakkama üldisemalt terviseturismi mõistete süstematiseerimisega ja linn võiks nüüd esitada neile enda arenguks vajaliku töö tellimuse.

Töö eesmärk oleks tõmmata turismi ja kuurordi arendamisel senisest selgemad piirjooned riigi, linna ja ettevõtete ülesannete vahel Pärnus, selgitamaks, mis võiks olla kellegi roll selles ühistegevuses. Siis saaks edasi minna pooleli jäänud kuurordi arengukavaga.

Kas kuurordikomisjoni ei peaks komplekteerima just arengukava koostamise jätkamise vajadust silmas pidades?

Seni tuleb leppida sellega, et töö, mis oleks teistsuguse koosseisuga kuurordikomisjoni ülesanne, peab ootama.

Mis jääb tegemata?

Ilmselt olen Pärnu Postimehe lugejad oma kuurorditeemaliste jutukeste, sealhulgas viidetega kuurordikomisjoni moodustamise vajadusele, juba ära tüüdanud. Ja nüüd, kui linnavalitsus lõpuks kaua oodatud nimega komisjoni moodustab, pole ma jälle rahul. Jutt ei ole seejuures ainult praegustest linnajuhtidest, vaid Pärnut kui kuurorti puudutavate linnajuhtide arusaamadest vähemalt kümne aasta vältel.

Linnavalitsused tulevad ja lähevad, aga kahjuks pole mul ühelegi neist olnud võimalik lõpuni selgeks teha, millest nende eelkäijad 123 aastat tagasi aru said: Pärnust ei saa kunagi edukat puhkekuurorti, küll on tal võimalik areneda edukaks ravikuurordiks (muide, järjest väheneva tõenäosusega).

Korduvalt olen oma artiklites püüdnud vastata küsimusele ”Milleks Pärnule kuurort?“ ja selgitanud, et selleks on ainult üks oluline põhjus: nii tekiks Pärnusse juurde töökohti ja tänu sellele paraneks pärnakate elujärg – seda mõisteti juba 123 aasta eest.

Mõni aasta tagasi tutvustasid TÜ majandusteaduskonna juhtteadlased Pärnu kolledžis Eesti majanduse arengustsenaariume.

Pikemalt tuli juttu sellest, mis asi on ettevõtluses teenuste väärtusahel ja kuidas jõuda Pärnus teenuste osutamisel selle ahela kõrgematele astmetele, seega senisest kõrgemate palkade ja rikkama linnakassani.

Muu hulgas jõuti tõdemuseni, et Pärnule nii olulised turismiteenused asuvad mainitud väärtusahela madalamatel astmetel. Tõepoolest, turisti magamapanek või toitlustamine ei ole keerulised ettevõtmised. Samal ajal tõdeti, et raviteenuste osutamine oleks seda küll, aga liikumist selles suunas kahjuks pole.

Kui juba 1889. aastal oli Pärnu linna kuurordikomisjoni üks liikmeid linnaarst, siis küsigem: miks ei ole teda seal tänapäeval? Veel mäletatakse hästi, kuidas Jaak Saarniit ja Ada Kraak kuurordiasutuste Pärnu linnale üleandmise eest edukalt võitlesid. Või poleks seda võitlust praeguste linnajuhtide arvates üldse vaja olnud?

Võtame konkreetsemalt

Miks ei ole selles komisjonis, kui selle nimetus tõepoolest on kuurordikomisjon, Pärnu haigla esindajat või teiste linnas terviseteenuseid osutavate meedikute esindajaid? Üks peaks selge olema: eelkõige nemad otsustavad lõpptulemuse, kas Pärnu on kuurortlinn või ei.

Kui 123 juba aastat tagasi leiti, et Pärnust ei saa puhkekuurorti, miks nüüd tehakse meeletuid jõupingutusi, tõestamaks vastupidist? Kellele seda vaja on?

Praegu on Pärnus võimalik majutada korraga vähemalt 4500 linnakülalist-turisti. Kui juurde arvata need, kelle voodi otseselt paberites ei kajastu, saab väita, et linnas ootab turiste 5000 voodikohta ja on olemas kõik vajalik, et need külalised saaks toidetud ja loodetavasti nende vaba aegki sisustatud.

Ainult, oh häda!, aasta ringi on nendest vooditest täidetud ainult kuni 40 protsenti ja kümme kuud aastas on kaks kolmandikku neist üldse tühjad. Seega, aasta keskmisena on meil kogu aeg tühjad 3000 turisti ootavat voodit. Samal ajal leiduvad inimesed, kes on valmis teenindama neid 3000 võimalikku külalist.

See ongi meie linna suurim kasutamata potentsiaal, mis tuleks kasutusele võtta. Või kas tõesti on kellelgi põhjendatud lootus, et aktiivne konverentside korraldamine, senisest paremad kultuuriüritused viiksid selleni, et olemasolevat potentsiaali märgatavalt paremini kasutataks? Olgem ausad, seda lootust, et muutus oleks hüppeline, ei ole.

Küll oleks vastava ettevalmistuse tulemusel ilmselt reaalne täita kas või kolmandik kasutamata voodikohtadest raviteenuste ostjatega. Mida see tähendaks? Linnas on iga päev juures 1000 inimest, kelle eesmärk on küll ravi, kuid kes selle kõrval käivad poodides, istuvad kohvikutes, külastavad näitusi, kuulavad kontserte.

Kas ulme või unenägu?

Pea tuhat linna teenuseid tarbivat inimest jääb unenäoks, kui asju senisel viisil edasi aetakse. Kuid on märke, mis viitavad sellele, et nii ei tarvitse sugugi minna. Seda siis, kui linn oma arengut süsteemikindlalt ja reaalsust arvestades kavandama hakkab, selmet elul sabas sörkida.

Üks argumente, mis sellele viitab, on asjaolu, et juba eelmisel aastal võttis Euroopa Parlament ja nõukogu vastu direktiivi (2011/24/EL), millega patsiendid saavad õiguse tarbida meditsiiniteenuseid ülejäänud ELi riikides, kusjuures osutatavad teenused hüvitatakse kodumaale naasmisel.

Ravikulud kaetakse tingimuste alusel, mis kehtivad riigis, kus asub patsiendi ravikindlustusasutus.

Nii avaneb meditsiiniteenuste turg ja see on meile majanduslikult hoopis olulisem kui näiteks elektrituru avamine, kus turgu reaalselt polegi, aga ”vahutamine“ käib ammu.

Direktiiv jõustub juba aasta pärast ja see peaks tuntavalt muutma kogu ELi raviteenuste turgu.

Muidugi hammustab avaneva turu pirukast – raviturismi teenuste mahu kasv – kõige suurema suutäie Eesti süvameditsiin, eriti see osa, mis meil on maailmatasemel, aga ehk on just siin osaline lahendus, kuidas peatada arstide lahkumine Eestist?

Kindlasti on siin mõtlemise koht Pärnu linnale, miks mitte koos spaade ja Pärnu haiglaga. Algul kas või selleks, et käivitada turule sisenemiseks vastava informatsiooni kogumine.

Arusaadavalt tulnuks nii suurteks muutusteks valmistuda juba ammu, nende tulekuga kohanemiseks kulub aastaid, aga parem hilja kui ...

Raviteenuste turu avanemisest kasu lõikamise rong ei ole Pärnule veel päriselt läinud, aga see juba liigub ja varsti pole meil muud, kui järele lehvitada. Reaalselt tähendab see, et raviteenused, mida vabalt annaks osutada Pärnus, saadakse mujalt.

Lõpetuseks veel ühest rongist, mis loodetavasti kümne kuni 15 aasta pärast võiks Berliinist Tallinna poole liikuma hakata ja Pärnus osa oma sõitjatest maha poetada, et need siin pakutavatest raviteenustest osa saaksid. See oleks Pärnule uus võimalus.

Kui raviteenuste turu avanemine ELis sai selgelt maha magatud, siis kas pole praegu paras aeg Berliini rongi kohalejõudmiseks valmistuma hakata?

Kõige lõpuks ettepanek linnavalitsusele: anda moodustatud kuurordikomisjoni töö sujuvalt üle SA Pärnumaa Turismile ja panna linna tuleviku tarvis kokku uus, Pärnus ravikuurordi tegutsemisele ja tulevikule suunatud kuurordikomisjon.