Täna esietendub Endlas Donald Bisseti lastelugude ainetel “Tiiger, tiiger!”, mida mängitakse kahes variandis: suures saalis koolilastele ja Küünis lühema–lihtsamana mudilastele.
Lastelavastuses seiklevad tiigrid
12. detsember 2012, 09:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teksti ja lavastuse autor on Andres Noormets, mängivad Indrek Taalmaa, Ireen Kennik, Ago Anderson, Karin Tammaru, Triin Lepik ja Lauri Kink.
Briti näitleja, kunstnik ja lastekirjanik Donald Bisset (1910–1995) nimetas ise oma lastele kirjutatud lugusid moodsateks muinaslugudeks. Kokku ilmus temalt ligi 40 raamatut, mille soe huumor teeb nende lugemise nauditavaks täiskasvanutelegi.
Noormets puutus Bisseti lugudega esimest korda kokku üheksakümnendate keskel, kui Ingomar Vihmar tegi tema kursuse teatritudengitega Viljandi kultuuriakadeemias Bisseti tekstiga lavakõnetööd.
“Tudengitel tuli kõik väga vahvasti välja ja see sai etenduseks nimega “Muinasjutuudu”,” meenutas lavastaja. “Rohkem ma selle materjali ettekandmist Eesti teatris ei tea. Tollase etenduse lugudega on Endla tiigrietenduses üks kattumine, aga meie tegelased on pisut teised ja lugu ise veidi isemoodi jutustatud.”
Bisseti lastepärane fantaasia paneb elama ja tegutsema kõik ümbritseva: raudteejaamadest pliiatsiga tehtud täpini, väljamõeldud olendid-asjad ning isegi abstraktsioonid, nagu elevandipere kadumaläinud sünnipäev.
“Kahjuks meie etenduses päris abstraktseid asju pole, see-eest on seal palju värve ja fantaasiat,” lubas Noormets ja kutsus teatrisõpru kindlasti oma silmaga vaatama, kuidas näevad välja eestimaised tiigrid ja elevandid, rääkimata lehmadest ja hiirtest – lavaloo kunstilises kujunduses puuduvad kokkupuuted igava realismiga.
Esimest korda Endla ajaloos mängitakse lavastust eraldi suurematele ja väiksematele lastele. Lavastaja ütlust mööda ilmnevad erinevused eelkõige jutustamise vormis: väikeste jaoks on teksti vähem, jutustamine vaiksem ja aeglasem, suured saavad rohkem mürtsu ja oluliselt keerulisemaid tegelastevahelisi suhteid.
“Teistmoodi on seegi, et väikeses saalis pääsevad paljud lapsed näitlejatele väga lähedale ja see peaaegu olematu distants annab kogu loole hoopis teistsuguse tunde,” kommenteeris Noormets.“
Lavastuses kõlab palju kaunist muusikat, mille esitamiseks kasutavad näitlejad lihtsaid viisikandleid. Kandled valmistas Tartu kitarriõpetaja Vaido Petser.
Lavastuse muusikalise kujundaja Feliks Küti jutu järgi prooviti algul kasutada rahvameloodiaid, aga need ei haakunud lavastusega väga hästi. Seepärast valiti teatritükki hoopis lihtsustatud kujul esitatud maailmaklassikasse kuuluvad palad, näiteks Vivaldi “Kevad”.