Endla teatrikino kogub täissaale

Urmas Hännile
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Firma Stumpfl 9,5 x 7 meetrit suur ekraan katab Endla lava ava täielikult, nii et seda saab kasutada vaid teatrikino seanssidel.
Firma Stumpfl 9,5 x 7 meetrit suur ekraan katab Endla lava ava täielikult, nii et seda saab kasutada vaid teatrikino seanssidel. Foto: Urmas Luik

Kevadest Endla suures saalis näidatud filmid on kogunud aina enam vaatajaid ja Toomas Hussari linateos „Seenelkäik” tõi kokku juba täissaalid.

„Alguses tahab iga asi käimasaamist,” hindas Endla juht Ain Roost tõusnud publikuhuvi. „Analoogne kogemus oli meil Jazzklubiga: esimestel aastatel oli kuulajaskond hõre, aga nüüd on huvilisi nii palju, et ei mahu Teatrikohvikusse äragi.”

Ühe põhjusena, miks Endla võttis toimetada kinokunsti mängumaal, tõi Roost esile teatri tehnilise võimekuse arenemise. Kui teatrietendustes kasutatakse niigi filmikatkeid ja videolõike, miks siis mitte pakkuda vaatajale selles vallas täisetendust ehk filmi. Endlas veel Pärnu parimas (blu-ray) kvaliteedis.

Liiati on mõeldamatu, et teater võiks eirata ümberringi kiiresti muutuvat maailma.

„Kui väljaspool pakutakse aina uut ja uut ja uut, ei saa teatergi vanaks, tolmuseks ja papiseks jääda,” väitis Roost.

Teiseks oleks patt lasta kultuuritempli inimestel, käed rüpes, pealt vaadata, et Pärnus on lood kinoga nii, nagu nad on. Tähendab üksjagu täbarad.

Küll on selge, et nii-öelda päriskino ei saa Endlast kunagi: teater jääb teatriks.

Seega ei hakka Keskväljaku-äärses majas regulaarselt linastuma ei Hollywoodi ega Bollywoodi kassatükid. Ainsad filmid, mida Endlas näeb, on Eestis ja mujalgi Euroopas valminud kvaliteetfilmid.

„Kui uut Eesti filmi ei ole parasjagu pakkuda, siis pakume Euroopa väärtfilme ja võib-olla lastele aeg-ajalt midagi,” tõdes Roland Leesment, Endla haldus- ja tehnikajuht.

Endla avalike suhete juht Toomas Šalda lisas, et kuivõrd Pärnu kesklinnas asuv teater on selline paik, kuhu tahetakse tulla, oleks lausa kurjast jätta rahvas neil õhtutel, kui teatris parasjagu etendust pole, ukse taha.

„Miks mitte tulla inimestele vastu, aga me jääme ikka teatriks – filmide näitamine on üks meie lisaväärtusi,” nentis Šalda. „Meie esimene eelistus selles vallas on Eesti film, uus Eesti film ja seda joont me kord või kaks korda kuus jätkame.”

Roosti hinnangul on oluline, et Endla tegeleb kvaliteetselt kvaliteetfilme demonstreerides teatud moel kasvatustööga. Seda eelkõige selles mõttes, et Endlas seansi ajal popkorni ei krõbistata ega hakata kunagi krõbistama. Samuti on kinoõhtu nagu teatrietendus, kuhu minnes jäetakse üleriided rõivistusse ja võetakse saali kaasa viisakad kombed.

„See ei ole küll mõõdetav, aga ehk tuleb siia mõni filmihuviline, kes on teatris käinud võib-olla üks-kaks korda elus ja ta hakkab mugavas saalis istudes mõtlema, et oo, siin majas võiks vaadata muudki,” tõi Roost esile veel ühe plussi.

Samuti oli Roostil Endla teatrikinost rääkides heameel tõdeda, et see ei sündinud võluväel tühjale kohale, vaid idee realiseerumise eest tuleb eriti kiita kolme inimest: teatri dramaturgi ja kunstilise juhi kohusetäitjat Triinu Ojalod, videomeister Argo Valdmaad ja lavastaja Andres Noormetsa, kes oma lavastustes videokujundust aktiivselt ja andekalt kasutab.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles