Eha Kolk – esimese keskkooli supernoova

Olen üks neist õnnelikest, kes sai toonases Pärnu I keskkoolis (praegune ühisgümnaasium) kuuekümnendatel–seitsmekümnendatel osa tema õpetusest. See pagas on imekspandavalt suur, Eha oli ju lausa multitalent! Tegelikult puuduvad sõnad tema inspireeriva ja sõbraliku isiku ning tegevuse ampluaa kirjeldamiseks.

Natuke püüan.

Valge suurejoonelise Siinmaa-koolimaja kunstiringis hakkasin käima kohe esimeses klassis. See paiknes maja teises otsas, direktori eluruumide all. Sinna minek oli salapärane: pidi minema keldrist läbi töömees Leo Räägeli “värkstoa”.

Seal ootas meie noor, sõbralik ja energiline õpetaja Eha Toome. Heledas avaras klassis oli palju tolle aja parimaid töövahendeid: Leningradi akvarelle, guaššvärve, kõiksugu pabereid ja kartonge, lademetes pintsleid. Eha käis neid hankimas pealinna päriskunstnike salakohtades, tavalises poes ju ei olnud.

Eha õpetas aastate jooksul kõikvõimalikke uusi ja vanu tehnikaid, hiljem kunstiülikoolis me ei praktiseerinud neist pooligi. Ma polekski teadnud, kuidas batika maalimisel lõhnab sulatatud vaha ja kangale ilmub kordumatu marmorjas muster!

Meelde tulevad veel guaši- ja akvarellimaal, joonistamine, skulptuur, vahakriipetehnika, monotüüpia, diatüüpia, linoollõige, metallplaatide kohrutamine ja miniatuursete prosside maalimine. Ilmselt oli neid veelgi. Popid kirsid kaunistuseks tol ajal nii kuumale heegeldatud murumütsile ei jäänud samuti koos tegemata. Ja vasest ornamenteeritud hobusesabahoidjad (aga akvarellikarbi erkrohelist tooni ei tohtinud kasutada, see oli liiga “karjuv” ja maitsetu).

Oli ka seesugune tehnika, mis seisnes klaasile kipsplaadi valamises, selle guašiga katmises ja kujutise värvilisele pinnale “uuristamises”. Plaadi sisse seati metallist armatuurid ja riputuskonksud. Kingitustega oli meil seega muretu, tihti telliti keskkoolilapsukese käest rahvuslikku batikapilti väljamaa sugulasele saatmiseks või elutoa seinale. Püüdsime matkida Eha kindlakäelist kalligraafilist šrifti ja hoogsat üldistavat joont.

Igal aastal osalesime üleriigilistel ja rahvusvahelistel näitustel (Jaapan on meeles miskipärast), see oli auasi ja näitas taset ning konkurentsivõimelisust. Töid saadeti ajakirjadele Täheke ja Pioneer, reprodutseeriti postkaartidel ja raamatutes, saime auhindu ja diplomeid.

Seega, peale saja asja õpetamise suutis Eha mastaapselt näitusetegevust arendada. Selleks on tänapäeval eraldi inimesed ja projektijuhid.

Et koolimajas kõik maitsekas oleks, oli samuti Eha vastutada. Minu meelest viibis Eha Kolk (mingil hetkel sai Eha Toomest Eha Kolk) koolimajas hommikust hilisõhtuni. Eha tegi vahel tööd – aknakujundusi ja reklaame – tolle aja kaubastulegi. Tegi neid ise kindlakäeliselt ja lennukalt. Ilmselt sealtkaudu jõudis mõnikord meieni idabloki moeka disainimõtte absoluutne tipp, Poola ajakiri Projekt. Küll see oli alles tase!

Käisime mõnikord koos pealinna näitustel end arendamas, meenuvad “Ruum ja vorm” oma modernistliku šiki sinirohelise arhitektoonikaga ja Toomas Vindi sensuaalsed naised udusel niidul.

Vanemates klassides treenis Eha meie akadeemilisi joonistus- ja maalimisoskusi natüürmortide ja sisevaadete valdkonnas, sest tahtsime Eesti riiklikku kunstiinstituuti õppima minna. Ise oli ta saanud ülitugeva põhja Tartu kunstikoolist, tohutu loomulik andekus oli tal niigi. Eha õpilastest õnnestus mitmelgi kunstiinstituudi tihedast konkursisõelast läbi pugeda. Tema õpilased on näiteks graafik Reti Saks, ehtekunstnik Ülle Kõuts, arhitekt Urve Rukki, disainer Viktor Madisson, kui esimesi meeldetulevaid nimetada.

Reti Saks tunneb, et meie Eha õpetas selles hallis ajas värve ja ilu märkama ning innustas noort kunstijüngrit õpinguteks ERKIs. Samuti meenutab ta, kuivõrd köitvad olid koolitundide kohustuslik joonestamine ning majade ja sisustusprojektide katsetused Eha juhendamisel. Reti hakkas endale seepärast lausa ise maja projekteerima.

Ülle Kõutsi meelest ei olnud Eha Kolk tüüpiline pedagoog, vaid vaba hing, kes kohtles oma õpilasi võrdsena. Tõsi ta on, hiljem, lõpuklassides said meist head sõbrad. Käisime tema pisikeses hubases ja puhtusest säravas Aisa tänava kodus uskumatult head Napoleoni kooki söömas ja oma pubekamuresid kurtmas. Talle võiski alati külla minna. Tema sipelgapiht ja moekas roosa kootud kleit tekitasid meis valget kadedust. Mis veel meenub? Elujanu, rõõm, uuele avatus. Tahtsime olla niisama andekad, ilusad, huvitavad ja tublid.

Siin püüdlikult üles loetud tehnikad ja tegevused ei anna paraku aimu sellest kirjeldamatust külluse, energia ja loomingulisuse voost, mis Eha Kolki ümbritses.

Veidi armastatud luuletajat parafraseerides: Mõju kestab, seda ma ei mõelnud välja.

Aitäh.