Valter Parve: Poliitikute vastutus/vastutamatus

Valter Parve
, kunagine matemaatikaõpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valter Parve.
Valter Parve. Foto: PP

Vabandage kallil jõulueelsel ajal tüütavaks muutumise pärast, aga Pärnu haridusvaldkonna arengukava praeguses variandis saavad peamist tähelepanu betoon ja ümberkorraldused, kurjakuulutavalt vähe aga õpikeskkond ja turvalisus.

Selle dokumendi vastuvõtjad, kes kogunevad homme volikogu saali, võtavad moraalse kohustuse vaadata silma Pärnu teoreetilise koolitulistamise või pussitamise ohvrite vanematele. On nad selleks valmis? Oluliselt lapsesõbralikum kava ei välistaks tragöödiaid sajaprotsendiliselt, kuid vähendaks riske kindlasti.

Praegu on Pärnu koolides ca 600–800 koolikiusamise all kannatanud või kannatavat last. Pidevast alandusest kogunevad pinged kumuleeruvad, peale selle kodune ebakindlus ja midagi tühist võib vallandada reaktsiooni, tagajärjeks valu, pisarad, lein. Ja muidugi poliitikute patukahetsus: “Ah, kes oskas seda meie turvalises linnakeses arvata ...”

2011. aastal tehtud kooliprobleemide uuringu põhjal on kohustus ette näha eri olukordi ja teha kõik, et halvimat ei juhtuks. Seda viimast meie hariduse arengukava lugedes tunda ei ole. Arengukava koostajad on ebamugavast teemast üle libisenud ja selle asemel toonud sisse “ruutpesiti kartulipaneku”, st imemeetodid, mis justkui kõiki hädasid leevendavad.

Õhinapõhine õppimine neid tõrjutud lapsi ei päästa, eeskujuks seatud Rocca al Mare kooli olusid arvestades on Pärnul sinna kõrvale panna ehk mõni kool, kus meetod ennast mingitel puhkudel oluliselt õigustab. Ja ega see ole ju iseenesest midagi uut, vähemalt sada aastat on Eesti koolides pühendunud inimesed sel viisil lapsi õpetanud. Näiteks hiljuti kõrgelt tunnustatud meisterpedagoog Elmu Mägi, kindlasti paljud teisedki.

Kujundav hindamine on minu arvates osa laste puhul võrreldav riiklikult sanktsioneeritud väärkohtlemisega, vastutustunde hajutamine viisil, mis võib kahjustada kujuneva noore isikuomadusi. Kui alarahastamine ja hariduse pidev reformimine on koolidele kurnavalt mõjunud, siis palja nipitamisega olukorda ei päästa.

Olgu, meetodeid võib katsetada, aga järjekordse alanduse hirmus elav laps – mis temast saab? Haarab relva, köie või kanepi järele? Poliitikud, kas olete valmis vastutama?

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles