Urmas Reinsalu: Mäletagem vabadussõda

Urmas Reinsalu
, kaitseminister
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Reinsalu.
Urmas Reinsalu. Foto: PP

Eile tähistati vaikuseminutiga vabadussõja relvarahu aastapäeva ja mälestati Eesti vabaduse eest võidelnuid.

On asju, mida kõik teavad, kuid mida tuleb sellegipoolest ikka ja jälle iseendale ning üksteisele meelde tuletada. Üks sellistest on vabadussõda. Sõda, mis tõi Eestile iseseisvuse ja oli võib-olla tähtsaim psühholoogiline tegur, mis vahepeal kaotatud iseseisvuse pärast pikka pimedust taastada aitas.

Vabadussõja vaim

Pole juhus, et oma kõige raskemail hetkil on eesti rahvas ikka otsinud – ja leidnud – “vabadussõja vaimu“. See tähendab, et meie eneseusu, elujõu ja elutahte üks peamisi allikaid asus ning asub tänapäevani vabadussõjas.

Ei ole põrmugi oluline, et maailmaajaloo taustal oli tegemist võrdlemisi lühikese ja väikesemahulise konfliktiga. Isegi Eesti ajaloo taustal ei näita statistika midagi enneolematut.

Vabadussõjas langes Eesti Vabariigi eest ligi 5000 meest, kuid esimene maailmasõda võttis 10 000 ja teine maailmasõda veel palju rohkem. Ja ometi on just vabadussõda see, mida on põhjust pidada eestlaste senise ajaloo kõige olulisemaks ajaks, millel püsib meie eksistents.

Võit vabadussõjas andis meile õiguse olemas olla, see võit paneb meile ühtlasi kohustuse olemas olla. See kohustus tuleneb eeskätt n-ö romantilistest põhjustest: austusest oma esivanemate vastu, kes võitlesid, nägid vaeva, riskisid oma eluga ja paljudel juhtudel tõid elu ohvriks.

Kuid on ratsionaalsemgi põhjus. Meie olemasolu ja meie riik on killuke maailmarahust. Maailmas võib mingisugust korda ja rahu tagada vaid juhul, kui rahvad ennast valitseda suudavad. Ja kui mõni rahvas sellega hädas on, nagu afgaanid, tuleb neid aidata.

Eesmärk pole okupatsioon, vaid riik, kus valitseksid seadus ja elementaarne kord. Meie, kellele vabadussõja ajal nii paljud rahvad abikäe ulatasid, ei tohiks kunagi egoistlikult teatada: see pole meie asi! On küll meie asi, ja sügav austus Eesti kaitseväelastele, tänapäeva veteranidele, kes on sellesse võitlusse andnud isikliku ja vahetu panuse.

Vaikusehetk

Tõepoolest, oluline on meeles pidada, et Eesti Vabariigi eest ei sõdinud ainult eestlased, vaid ka venelased, soomlased, rootslased, taanlased, lätlased, juudid, inglased. Nad ei öelnud, et see pole nende asi, vaid tulid, sest oli vaja.

Rahvad mitte ainult ei sõdi omavahel, vaid ka aitavad üksteist. Eesti iseseisvuse manifest on adresseeritud “kõigile Eestimaa rahvastele”. Samal ajal oli see sõda eksistentsiaalse tähtsusega vaid eestlastele, see oli ühe väikese rahvuse elu ja surma küsimus, mille õnneliku lahenduse järel rajati rahvusriik.

Need asjaolud ei olnud siis ega ole nüüd vastuolus. Nagu öeldakse vastilmunud riigikaitseõpikus: Eesti iseseisvus on eesti rahva kestmise tagatis ja teiste Eestis elavate rahvaste turvalisuse garantii.

Vabadussõja kahurid vaikisid 3. jaanuaril 1920 kell 10.30. Enne teist maailmasõda kujunes traditsiooniks seda meenutada igal aastal 3. jaanuaril nimetatud kellaajal minutilise vaikusehetkega. See on ilus traditsioon, mida järgida nüüdki. Põhjused on endised, need ei kao, kuni püsib meie rahvas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles