Kolonel Alfons Rebane (paremal) külastas 1946. aastal Eesti vahipataljoni Nürnbergis. Vasakul leitnant N. Ruus. Sõjakurjategijaid valvanud vahipataljon koosnes eesti lennuväepoistest ja 20. diviisi võitlejatest.

Tori kokkutuleku tõlgendus

Tori 1990. aasta sündmuste kohta kirjutab Savisaar: “Negatiivse hoiaku võtsid kokkutuleku suhtes Eesti juudiorganisatsioonid, kes arusaadavalt tundsid end puudutatuna igasugusest võimalikust natside rehabiliteerimisest, ja tegid vastava avalduse. Muidugi ärritas natsiretoorika ka vene kogukonda.”

Nõukogude ajaloolastel ning juudiorganisatsioonidel on sõjajärgsetel aastatel olnud tavaks kõikvõimalike väljamõeldistega kompromiteerida Saksa relvajõududes Punaarmee vastu võidelnud eesti (aga ka läti) sõjamehi, nimetades neid natsideks.

Raamatu põhjal võib järelda, et Savisaar jagab nende seisukohti.

Teatavasti oli Tori kokkutuleku eesmärk panna alus kiriku kui Teise maailmasõja ohvri taastamisele, mille, muide, hävitasid Eestist lahkuvad sakslased.

Kuid selle kokkutuleku ja mälestustahvli avamise Tori kiriku seinal lämmatasid Vene soomukid.

Pärnu lennuväljale maandus kaheksa Nõukogude lahingukopterit eriüksuste dessantväelastega. Maailma teabekanalid kirjutasid sellest kui Eesti “väikelinna” Tori hõivamisest. Nõukogude ametlikus propagandas räägiti aga “fashistlike SS-meeste” kogunemisest Eestis.

Olgugi et kunagiste sõjameeste kokkutuleku korraldamine Toris 1990. aasta suvel mahtus oma taotlustes samasse ritta tollal paljude teiste laulva revolutsiooni ideedest kantud rahvakogunemistega, pidasid korraldajad okupatsioonivõimude relvaähvardusest põhjustatuna targemaks üritus edasi lükata.

Savisaar jagab juudiorganisatsioonide ja Eesti iseseisvumist mittetoetanud vene kogukonna arvamust, et eesti sõjameeste Toris kavandatud kokkutulek oli seotud natsiretoorikaga ja toimumise korral tulnuks seda käsitleda natside rehabiliteerimisena.

Savisaar vassib

Edasi kirjutab Savisaar: “Jääb ju tõsiasjaks, et Saksa sõjaväe koosseisus võidelnud nn politseipataljonid põletasid Venemaal läbiviidud karistusaktsioonide käigus maha külasid.

Selles suhtes ei saa ma aru Mart Laari loogikast, kes peab külasid põletanud ja rahulikke elanikke terroriseerinud Standartenführer Rebast vabadusvõitlejaks, aga nõuab samas NKVD-laste karistamist.”

Siin eksib autor kas teadmatusest või teadlikult. Eesti sõjameeste austatud ja kõrgelt tunnustatud kolonel Alfons Rebane ei ole kunagi teeninud politseipataljonis, põletanud maha vene külasid ega terroriseerinud tsiviilelanikke. Rebase pataljon polnud Valgevenes ega Ukrainas.

Näidates sõjamehelikku vaprust ning tuues korduvalt vaid pataljonisuuruse üksusega Punaarmee piiramisrõngast välja terveid diviise, pidasid Rebasele tema elu lõpuni jahti nii Punaarmee vastuluure kui KGB, et nende “rindekuritegude” eest temaga arveid õiendada. Rebasele on pandud süüks kõik see, mida oma sõjakäigul itta on üldse kusagil toime pannud sakslased.

Kui kõik venelaste fabritseeritud faktid Rebase kohta vastanuks tegelikkusele, oleksid tema pataljoni “kuritööd” KGB hiidtoimikus [ERAF fond 30. s.6789] tõestamistki leidnud.

Toimikust aga selgub, et KGB uurimisosakonna peauurija on pöördunud NSVLi arhiivide poole, et saada kinnitust toimikusse kogutud materjalidele, mis räägivad Rebase pataljoni toimepandud külade põletamisest ja süütute külaelanike ning vanurite-laste mõrvamisest.

Neile järelepärimistele on Leningradi oblasti partisaniliikumise materjale säilitav arhiiv 30. märtsil 1965 teatanud, et neil puuduvad andmed Rebase ja tema pataljoni kuritegude kohta. Samasuguse vastuse on andnud Leningradi oblasti arhiiv.

NSVLi kaitseministeeriumi arhiivi 2. osakonna ülem on teatanud 5. aprillil 1965, et neil puuduvad andmed 184. idapataljoni ja 658. pataljoni kuritegeliku tegevuse kohta.

Külade hävitamine tõestamata

Ilmselt oli tõestatud faktide puudumine põhjus, miks Rebase kohta koostatud toimikut ametlikult käiku ei lastud.

Küll on neidsamu toimikus leiduvaid, valdavalt fabritseeritud tunnistusi, mida nõukogude ajakirjandus intensiivselt levitas, hiljem pidevalt kasutatud nii Rebase isiku kui kõigi eesti sõjameeste süüdistamiseks ja kompromiteerimiseks, mistõttu kohatu on tõmmata paralleeli kolonel Rebase ja NKVD-laste vahel.

Rebane oli aateline, Eesti iseseisvuse taastamise eest võitlev sõjamees. Sakslaste natsipoliitika oli talle võõras ja ta julges seda öelda.

Mis puutub politseipataljonide hävitatud vene küladesse, siis konkreetseid fakte, mis räägiksid külade hävitamisest just sel eesmärgil, pole seni suudetud tõestada.

Tegelikult ei ole teada, et eesti politseipataljonide tegevust kusagil Venemaal, Valgevenes või Ukrainas oleks põhjalikult uuritud. Seni on hoolega uuritud vaid 36. politseipataljoni tegevust Valgevenes, kuna selle 3. kompanii ja hiljem kogu pataljoni ülem oli samuti venelaste seas sõjasüüdlaseks tembeldatud Harald Riipalu.

Pataljoni tegevust uurides kaevati välja Novo-Grudoki lugu ning püüti teha kõik, et tõestada pataljoni osalust selles, kuid ei leitud tunnistajaid ega muid tõendusmaterjale.

On kahetsusväärne, et Eesti tuntud poliitik ja ajaloolane Edgar Savisaar käsitleb neid fakte oma raamatus nõukogude ajaloolaste seisukohalt ning näeb eesti sõjamehi puudutavates teemades natsiretoorikat.

Vaino Kallas, Eesti lennuväepoiste klubi ajalootoimetaja

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.75