Jaan Hatto.

Alustan Lissaboni leppest. Tegu ei ole leppe ega lepinguga, vaid uue põhiseadusega, millega rajatakse Euroopasse NSV Liidu ja natside Kolmanda Riigiga analoogne ebademokraatlik totalitaarne superriik. Lepe on “lepe” ehk sedavõrd, et keegi on tõepoolest kuskil ja kunagi sellise Orwelli-monstrumi loomises kokku leppinud, seda, et need olid Euroopa riigijuhid Lissabonis, ma ei usuks.

Professor Anthony Coughlan kirjutab: “See on nii põhiseadus kui ka leping (Anthony Coughlan, “ELi üheks riigiks muutva põhiseaduse analüüs”, Tallinn 2005, lk 5), ELi põhiseadusega ei kavatseta jätta ühtegi valitsemisala jäädavalt ELi kontrolli alt välja (lk 6), ELi liikmesriikidest saavad põhiseaduslikult ja õiguslikult Euroopa Liitriigi provintsid ning nad hülgavad enda riigi demokraatia, sõltumatuse ja poliitilise iseseisvuse (lk 7).”

Vabamüürlaste leping

Mõningatel andmetel koostasid selle leppe, lepingu, põhiseaduse – ükskõik, kuidas seda kutsuda – kõrgvabamüürlased Jean Monnet ja Arthur Sather juba aastal 1920. Dokument on peaaegu muutumatult meie aega kandunud.

Lepet arutas Euroopa tuleviku konvent, tehes sellele enam kui tuhat parandusettepanekut, aga kõrgvabamüürlane, Prantsuse ekspresident V. Giscard d’Estaing välistas iga hääletuse. (Anthony Coughlan, “ELi üheks riigiks muutva põhiseaduse analüüs”, Tallinn 2005, lk 17.) Dokumenti ei suutnud muuta ega kõigutada tagasilöögid rahvahääletusel kahes Euroopa riigis. Igas sektis on oma “pühamehed”, kelle suust kukkunud “tõdedes” ei või tähtegi ümber tõsta.

Prantsusmaal saadeti igale valijale põhiseaduslik lepe koju ja toimus avalik väitlus, mida vürtsitasid tegevpoliitikute üleskutsed leppe poolt hääletada ja ähvardused, kui seda ei tehta. Prantsuse rahvas hääletas leppe vastu – just leppe ja mitte millegi muu vastu, nagu meil Eestis valelikult väidetakse.

Leppe lükkas tagasi samuti Hollandi rahvas. Kui keegi arvab, et sellega olid Euroopa ja tema võimukeskuse piirid lõplikult paika pandud, ta eksib. Võimukeskus vilistas nii rahva kui rahva arvamuse peale. Välja ilmuski meile tuttav Lissaboni lepe, kus tehakse ära see, mis tegemata jäi, täpselt nagu Spengler ette nägi ja ennustas professor Anthony Coughlan: Brüsselile läheb otsustusõigus veel 69 valdkonnas, kaob liikmesriikide vetoõigus. Rahva arvamust ei kavatseta ega lubatagi kuskil järele uurida. Rahvale antakse juba see roll, mis talle sellises superriigis kuulub – sisuliselt orja oma. See on selgelt võimu, NKVD keel: “Kui te meid vastu ei võta, tuleme ise. Mida te meile ei anna, selle võtame ise. Mida oleme teilt võtnud, selle olete ise meile vabatahtlikult andnud.” Kutsuda seda kõike muidugi demokraatiaks või demokraatlikuks on Kafka tasemel sarkasm.

Eesti muutub provintsiks

Euroriigi põhiseadus paneb Eesti analoogsesse seisundisse ENSVga, Eestile jääb liiduvabariigi, osariigi, provintsi roll, õigupoolest enam mitte sedagi. Eesti taandub Eesti Vabariigi nimeliseks maakohaks, Euroopa suurriikide uueks asumaaks, ilma oma volinikuta, otsustus- ja vetoõiguseta. Siis pole vaja enam eestlastelt luba küsida, kui Vene toru Eesti merre panna, kui uuesti fosforiiti kaevama hakata, kui tuumajaam Eestisse ehitada – kas või Võrtsjärve äärde, nagu NSV Liidu ajal oli kavas –, kui maha võtta Eesti metsad ja võõramaalastele maha müüa põllumaad (ELi nõudel peab seda juba praegu tegema).

Tee on lahti uuele sisserändele, sest selle üle otsustamine läheb Brüsselile. Mis saab siis eestlastest? Hea küsimus. Ameerika indiaanlaste ajalugu, käekäik ja saatus on meile näiteks väikerahvaste saatusest neile vaenuliku superriigi võimu all. Või kuidas käis eestlaste käsi NSV Liidu 50 okupatsiooniaasta jooksul?

See ei saa olla tõsi, see on jama jutt! Lugeja vangutab pead. Armas lugeja, mida lubasid sulle libekeelsed euromehed enne ELi rahvahääletust, et sinu käest enese maha müümise “jah” kätte saada? Nad lubasid, et EL on ainult rahvusvaheline organisatsioon, kuhu kuuluvad iseseisvad riigid ja nende hulgas iseseisev Eesti riik.

Kas eespool kirjeldatud moodustis on vabatahtlikkuse alusel loodud iseseisvate riikide liit? Kes ei usu, võib sealt Lissaboni leppest ise järele uurida!

Euromeeste valed

Nüüd räägivad euromehed teile, et Lissaboni lepe on Eestile väga vajalik, väga vajalik on tugev ja ühtne Euroopa. Pole vaja olla ühiskonnateadlane, taipamaks, et ühtne ja tugev Euroopa on niisama palju Eesti huvides kui ühtne ja tugev Venemaa (vt Maaleht 29.05.08: “Kindral Laaneots: “Tugev Venemaa on meile surmaoht””).

Niisama palju või vähe on Eesti huvides, kui tugev ühtne Venemaa ja tugev ühtne Euroopa Eesti maa ja rahva saatuse üle omavahel kauplema hakkavad. Näiteks jagavad Eestimaa kaheks. Venemaale on geopoliitiliselt väga vaja Eestile kuuluvat Soome lahe rannikut ja tugevale ühtsele Euroopale on vaja Venemaalt oi kui palju. Niimoodi tuleb piiripunkt kuhugi Kohila juurde, kust ilma Vene viisata edasi ei pääse. Kas teile meeldiks selline eurotulevik? Kas usute nüüd jälle euromeeste libekeelseid valesid?

Selle üle ei maksa imestada. Maailm on täis Põhja- ja Lõuna-Koreasid, Vietname, Jeemeneid ja Osseetiaid. Kaheks jagamine ja omavahel riidu ajamine on alistamise vana võte. Eestigi on olnud pikka aega oma ajaloost pooleks jagatud. Lõuna osa kuulus Liivimaa ja hiljem samanimelise kubermangu koosseisu. Eesti ühiskond on juba praegu lõhestatud euro- ja Putini-meeste juhitud leeriks. Eesti patriootidele jooksevad mõlemad kallale.

Keskerakonna suurkogu otsustas hääletusel: Eesti ei peaks ELiga ühinema. Suure tüürimehe suu jäi aga vett täis ja ta ei suutnudki suurkogu otsust “partei seisukohaks” vormida. Miks? Sellepärast, et Eesti maa-ala kuulumine ELi on samuti Venemaa huvides.

Ratifitseerimine lepingut lugemata

Kuid on ka teine pool – Eesti Vabariigi riigikogu, kes selle “leppe” poolt hääletab, nagu on selgunud, osa “saadikuid” seda isegi lugemata. Meie riigikogu ei saaks sellist “lepet” isegi mitte arutada, sest Eesti “riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele (palun mitte naerda, see on tõsine ja kurb lugu), mis peab tagama Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade (Eesti Vabariigi põhiseaduse (EV PS) preambul). “Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.” (EV PS § 1.)

Aga näete, arutab ja on arutanud, ja mitte ainult arutanud, vaid juba korra vastu võtnud! Kuidas siis veel Eesti riik alles on? Aga sellepärast, et Prantsuse ja Hollandi rahvas lükkas selle autokraatliku, ebademokraatliku, segase jampsi rahvahääletustel tagasi ja see ei hakanud kunagi kehtima.

Kes on riigikogulased, kui EV PS ei tähenda neile midagi? Kas nad ei olegi eesti rahva esindajad? Tuleb välja et on esindajad küll, aga mitte eesti rahva omad. Eesti rahvas leidis neile vaimuka hellitusnime “Toompea limukad”.

Julgen oletada, et idee sai inspiratsiooni Raigo Sõlelt: “Juba Sokrates juhtis tähelepanu asjaolule, et molluskid on Pireuse sadamas kestnud enam kui aastatuhandeid (Raigo Sõlg, “Ahvist kodanikuks ... või vastupidi”, lk 77). Siit paralleel Toompea limukatega, kes kestavad üle valimiste, hoolimata sellest, kes ja kui palju nende poolt hääletab. Kuidas see kõik nii osavalt on suudetud püsti ja paika panna, ei ole selle kirjatüki teema.

Need inimesed on võõrvõimu käsilased – parteisõdurid, käsutäitjad. Parteid juhitakse raja tagant, ühed on Vene, teised lääne limukad. Oma rahvast ja selle arvamust kardavad rohkem kui kurat välku. Kas nad on reeturid ja kurjategijad? Loomulikult on nad seda, Eesti rahva seisukohast ja riigi seadustest lähtudes. Mingi muu võimu vaatepunktist lähtudes võivad nad olla tõepoolest kangelased, nagu seda on ja oli Viktor Kingissepp. Et suur osa Eesti meediast kuulub võõramaalastele, säravadki nad leheveergudel kangelastena. Kas nad teevad Eesti riigile lõpu? Silmagi pilgutamata, nad elavad juba oma mõtetes tulevikus, kus Eesti riiki enam ei ole.

Nende töö on ainult nupule vajutada ja palk vastu võtta, kuid millisele nupule, seda ütleb käsk. Selguse huvides pean lisama, et ülalkirjutatu ei käi viimaste valimistega riigikogusse pääsenud roheliste ega võõrale rahale kuuluva meedia poriloopimiskampaania üle elanud Jaan Kundla kohta.

Lootus pole veel kadunud

Lätlastel õnnestub ehk oma “limukatest” lahti saada. “213 000 lätlast on valimiskomisjonile andnud oma nimed nõudega teha põhiseadusesse muudatus, mis annab kümnendikule elanikest õiguse parlament laiali saata. Põhiseaduse järgi on praegu võimalik korraldada rahvahääletus, kui kümnendik valijatest ettepanekut toetab. Antud juhul on see piirarv ületatud 40 protsendi võrra.” (Rootsis ilmuv EPL 22.05.08.) Rootsi samizdat’i leht Nationell Idag (nr 7, mai 2008) kirjutab, et Prantsusmaal tuleb rahvas igal esmaspäeval tänavale, et meelt avaldada ELi “seadusvastase režiimi vastu”. Niimoodi olevat kord idasakslased teinud Erich Honeckeri diktatuuriga. “Loomulikel põhjustel” ei pääse sellised uudised Eesti meediasse.

Kas mõni selline lahendus sobiks Eestile? Võib-olla Eesti peaks siiski leidma oma tee väljatulekuks Euroopa Liidu põhjustatud kuhjuvatest kriisidest, tagamaks põhiseaduse kõige esmaste ja olulisimate nõuete täitmise?

Jaan Hatto, iseseisvuslane

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: