Räägime lavastaja Tiit Paluga sellest, miks kannab Raivo E. Tamm laval kleiti ning kuidas on ka rasketes oludes võimalik iseendaks jääda ja hingejõud säilitada.

Suvel toovad teatrid välja lavastusi teatrimajast väljaspool, mastaapsemaid mänguvõimalusi pakkuvates kohtades või vabas õhus. Endla teater on läinud teist teed: valinud oma suvelavastuseks monotüki, mida mängitakse teatrimajas. Miks?

Tänavu üle mitme aasta teeme taas suvise sisehooaja. Mängime korra-paar pea kõiki mängukavas olevaid lavastusi. Selle peamine põhjus on suur huvi meie lavastuste vastu. Meil on mitu lavastust, kuhu pileteid saada on olnud raske. Suvised mängukorrad võiks seda põuda leevendada.

Teine põhjus on vajadus otsida teisi formaate ja võimalusi. Endla on teinud suvelavastusi, mille mastaabid on ületamatud. Mastaapidega seonduvad väga suured kulud, mis tähendab riske, mida praegu pole mõistlik võtta. Me ei soovi sel suvel võistelda ei rahakulutamises ega teenimises, selle asemel mängime oma teatri häid asju ja teeme ühe uue moodsale väärtdramaturgiale tugineva lavastuse.

Doug Wrighti “Ma olen iseenda naine” on võitnud mainekaid draama- ja teatriauhindu. Mis on selle näidendi menu põhjus?

Näidend räägib inimesest, kes on tõepoolest elanud, ja sündmustest, mis on päriselt toimunud. Selle inimese vaprus ja nende sündmuste mõjukus tõstavad välja üksiku inimese ja ühiskonna või süsteemi vastuolud. Väga hea näidend räägib iseendaks jäämisest ja selleks kuluvast hingejõust. Need asjad on ajatud ja universaalsed.

Näidendi peategelane on kuulus Saksa transvestiit Charlotte von Mahlsdorf, kelle elus oli palju ambivalentseid seiku – ta oli äärmiselt lummav isiksus, jõudes lindprii staatusest lõpuks Saksa riigi kõige kõrgema ordeni saajaks. Mis oli tema fenomen?

Oli üks poiss, kes tundis, et ta peaks olema hoopis naine. Sellest hetkest alates ta seda oligi, ilma mingite lisaküsimuste, operatsioonide või rõvedusteta. Transvestiitlus, nagu ütleb näidendi autor Wright kaassõnas, on selle loo puhul lihtsalt norm.

Charlotte pühendus vana mööbli ja muusikariistade kogumisele. Ta rajas omal jõul muuseumi ühte vanasse mõisahoonesse, mis on tänapäevani avatud. Berliinis käijad võiksid Gründerzeit-muuseumi sisse astuda, see on üsna eriline koht (sellel muuseumil on kodulehekülg).

Ordeni sai Charlotte selle eest, et pärast Ida-Saksa režiimi langemist oli tema juures ainsana säilinud terviklikke ruumisisustusi, mis muidu olid viimseni hävinenud. Niisiis oli tegu ajaloo ja mälu hoidjaga. Või nagu Charlotte näidendis ise ütleb: kõik tuleb hoida alles, sest see räägib elust, mida kunagi elati; asjad olgu sellised, nagu nad on, sest nad salvestavad elusid.

Kuidas õnnestus Charlotte von Mahlsdorfil säilitada oma unikaalne identiteet ja elu kahe äärmiselt repressiivse režiimi ajal?

Ta kehtestas selles mängus, mille nimi on elu, omad reeglid. Et natsidel ja kommunistidel olid teised reeglid, ei saanud nad sundida teda oma mängu mängima. Pigem tõmbas Charlotte nad enda mängu. Ta kavaldas nad oma ootamatu iseolemisega üle. Charlotte ütleb: “Mina teen ikkagi ainult seda, mida ise tahan.” Ja ta tegi seda lõpuni välja. Näidendis tõusevad kahtlused tema seotusest Stasiga, samuti tema vaimsest tervisest, kuid needki kahtlused on seotud rohkem sellega, et tema peen mäng käis oma reeglite järgi.

Mida tähendab näidendi pealkiri “Ma olen iseenda naine”?

Niisuguse inimese elus ei saanudki see teisiti olla. Ta oli niivõrd terviklik isiksus. See iseenda naiseks olemine ei tähenda lilleõie isetolmlemist ega tuglaslikku androgüünsust. See tähendab, et sellel teel, mille Charlotte oli valinud, astus ta uhkes üksinduses.

Charlotte avaldas oma autobiograafia, kus ta ütleb, et kui ta oli 40aastane, küsis tema ema talt: “Oled nüüd juba suureks kasvanud, millal sa abiellud?” Charlotte vastas talle nende sõnadega, mis näidendi kontekstis tõusevad vastuseks kogu maailma kõikidele küsimustele. See tähendab seda, et Charlotte oma olemisega oli vastus igale küsimusele, mis tema kohta võiks tekkida.

Näidendis on ligi 40 tegelast, keda kõiki kehastab üks ja sama näitleja. Oled näitleja Raivo E. Tammega varemgi koos teatrit teinud (eelmisel korral mõne aasta taguses Endla suvelavastuses “Piibel kahe tunniga”), milline näitleja ta on?

“Ma olen iseenda naises” mängib üks näitleja peategelast ja kõiki neid isikuid, kes tema lugudes esinevad. Näitleja, kes kõige sellega, pealegi tohutu tekstimahuga, hakkama saaks, peab olema esmaklassiline. Raivo E. Tamm on.

Neljakümne tegelasega manipuleerimine nõuab välkkiireid ümberlülitusi, oma võimaluste ja vahendite põhjalikku tundmist ning oskust neid kasutada. Koos Raivo ja lavastusgrupiga oleme armunud Charlotte’i lummavasse isiksusse. Raivo puhul on meeldiv tema nõudlikkus eeskätt iseenda suhtes. Kogu see keemia annab kokku materjali, kuhu on kootud töö, anne ja armastus.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: