Mürakarukoolis mängitakse nimelaule

Eno-Gerrit Link
, veebitoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mürakarukoolis mängitakse ja lauldakse nimelaule. Arhiivifoto.
Mürakarukoolis mängitakse ja lauldakse nimelaule. Arhiivifoto. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Pärnu keskraamatukogu Mürakarukool ootab kolmapäeval, 23. jaanuaril esimese korruse talvepildiga saali 1,5–4aastasi pisipõnne, kellel tahtmist uudishimuliku pilguga ringi vaadata ning uusi sõnu ja samme õppida. Ema-isa, vanaema-vanaisa julgustaval toel lauldakase ja mängitakse üheskoos nimelaule.

Ikka olemas ja meeldetuletamist väärt on kooli kuldvarasse kuuluv mürakarulaul, üllatusi peitva koti mõistatuslaul ja ilus aitäh-laul, mille saatel sõpradega hüvasti jäetakse. Peale selle saavad mürakarud raamatukogus mängult läbi roosipõõsaste käia, oma nime meelde tuletada ja ehk mõnda rütmisalmigi proovida.

Et tegevused pilku köidaks ja põnevust tekitaks, on õpetaja Katrin Hildunen-Alvelal varuks marakapillid, terve toatäis lumesadu ja palju muid asju. Rääkimata oskusest pisikeste maailmaavastajate "kunstmüramist" kitarri, hiiu kandle, parmupilli või lihtsalt heliseva lauluga saata.

Liialt muretseda ei tasuks tagasihoidlike või hoopis omal käel tegutsevate põnnide vanematel. Nendelegi lastele, kes otsemaid ühises rütmimängus kaasa ei löö, jäävad laulud-liigutused mingil salapärasel moel meelde ja leiavad taasesitamist mõnel teisel päeval.

Laulmist ootab ka unelaul, aga kes teab, kas uniseks ümisemine ära tasubki, sest teise korruse lasteosakonnas on pärast kooli ootamas palju häid raamatuid ja raamatunäitus pealkirjaga "Minu nimekaim raamatus: moodsate ja vanamoodsate nimedega lapsed eesti lasteraamatutes".

Mürakarukoolis käimise eest tasu ei küsita. Mõelda tasuks vaid vahetusjalatsite või kumminaksudega sokkide-sukkpükste peale, et tantsujalg ülemäära ei libiseks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles