Tahkuranna naisseltsi liikmed annavad tarele uue elu

Veel ilutsevad vapikilbil meresinine ja päikesekuldne ning vaimuvalgusele viitav kaheksaharuline täht.

Pärnust paarikümne kilomeetri kaugusele jääva Tahkuranna küla panevad kaardil paika needki, kes siin kunagi käinud ei ole. Pätsi pärast, kelle elulugu siit maanurgast algab.

Veel on Tahkuranna kuulus omanimelise kurgisordi poolest ning sellele viljale pühendunud maanurka on nimetatud isegi kurgivürstide külaks. Jäänud on meenutused ja tegusad inimesed, kes teavad, et kui ise ette ei võta, ei tule keegi sinu eest midagi ära tegema. Üks selliseid näiteid on MTÜ Tahkuranna Naisselts.

Naisselts on valla kodulehel välja kuulutanud talgud Tahku tare juures. Kokkusaamise aeg on teisipäeva õhtul kell viis.

“Ei tea ju, kuidas siia rahvast tuleb,” muretseb seltsi esinaine Renate Lind, endal paks müts peas ja soe vammus ümber.

Jüripäeva eel pole mereäärses kohas väljas teab mis soe, aga kunagise majutus- ja toitlustusasutuse seintest õhkub lausa jäist hingust.

“Ega me väljas suurt midagi teha plaanigi, ikka sees, “Minu Eesti” mõttetalgulised tahavad siin 1. mail olla, tuleb veidi prahti kokku tõmmata,” räägib särasilmne naine ja tema taga seinal ilutseb peeglite rida nagu ballisaalis.

Aga ümbrus on troostitu, viimased kaks talve tühjana seisnud ja pooleli jäänud remondi jälgi näitavas katusealuses on tunne nagu “Stalkeri” filmis tühermaal.

“PRIA projektiga on meil vaja maasoojus sisse panna, sest soojus on siit välja võetud, ma ei teagi, kas siin oli kesk- või elekterküte. Ja Leader-projektiga tahame saada ventilatsiooni, kanalisatsiooni, vee,” annab esinaine aimu plaanidest. Teda pole takistamas teadmine, et PRIA paari päeva taguse teadaande järgi lükati projektide üle otsustamine juuli lõppu.

Kui projektipõhise elu rahalaev lõpuks Tahkuranna naisseltsi randa purjetab, peaks selle lastiks olema vähemalt 1 600 000 krooni. Siis jõuaks nad kahekorruseliseks ehitatud kunagise valla- ja hilisema koolimaja seinte vahel vastu talve toimetama hakata.

“Tegevust siin ei toimu veel midagi, kui saame raha, hakkame koostöös vallaga ehitama, võib-olla paari aasta pärast oleme sees, ja kui veel siseviimistlus ja sisustus juurde arvata, ega alla viie-kuue miljoni krooni välja tule,” arvestab Renate ja kiikab talgulisi oodates pärani lükatud uste vahelt välja.

Kõrinal pööravad esimesed töövahenditega varustatud naised Via Balticalt alla, sinna, kus möödasõitjale paistavad hoone juurest ikka veel kätte kirjad kinnitusega, et siin on motell, restoran, baar, saun. Tühjagi!

Läinud aasta hingedekuu keskpaigas tehti Tahkuranna vallamajas saalomonlik otsus ja otsustati sundmüüki läinud tare 1,8 miljoni krooni eest tagasi osta. Selleks, et kujundada sinna oma külarahvale seltsimaja.

Noor vallavanem Karel Tölp seletas siis Pärnu Postimehes, et algul plaaniti seltsitegevuse tarvis laiendada Võiste rahvamaja, aga see on väga kehvas seisus ja lammutamise ning uuestiehitamise asemel peeti mõistlikumaks lüüa käed Tahku tare müüjatega. Rahvas kiitis plaani heaks, kuid sättis oma tingimuse: rahvamaja peab alles jääma.

Nüüd ehk ligi pool aastat hiljem hakkavad igas eas naised siin tolmunud mööblitükkidelt tolmu liigutama. Naisseltsi töövägi täieneb kiiresti, lõpuks lükkab külameeste paar ukse alla käru, millel 40-liitrine piimanõu, kaas korralikult kinni.

“Naised tahtsid vett siia,” teatab üks lükkajaist ega malda siis oma rõõmu ainult endale hoida: ta saanud hommikul viiendat korda vanaisaks.

Lähemal olijad soovivad mitmekordsele vanaisale õnne, kaugemad nohistavad tööotsi leides ruume pidi mööda alumist korrust.

Tallinna lähedalt Sauelt aastat kuus tagasi Tahkuranda elama tulnud ja enne seda Saue gümnaasiumis raamatukogu juhatanud Renate saab töökorraldajana mahti seletada, et naisselts tahtis siia külaraamatukogu tuua, aga ruumilahendus on selline, et vaimuvaramu ei mahu kusagile.

“Naisselts tegi oma visiooni ära vallale, selle põhjal vald oligi nõus seda maja meile kasutusele andma. Siia tulevad seltside ruumid, eakate klubi saab siin koos käia, noored saavad oma nurga, nad tahavad tehnikaga tegelda, meil on tantsuringid, isetegevuslased ja et maja hakkaks sisse tooma, peab meil olema korralik toitlustamine ja majutustoad üleval ja telgesid tahame siia tuua ja …”

Kontrast plaanide ja maja praeguse mahajäetuse ning vahepealse omaniku abitu remondi tagajärgede vahel on nii suur, et kahtlen, ega naisselts pakkumist ummisjalu vastu võtnud.

Vastu kõlab naer, enne kui Renate jutuotsa leiab.

“Me olime mõistusel! Teate, viis aastat tagasi küsiti täpselt samamoodi minu käest,” kostab ta. “Meil on suveaed, mis 15 aastat tagasi naisseltsi esetvedamisel korrastati, prügimäe asemele, seal on meil nüüd laululava. Ja kolm aastat oleme projekte kirjutanud, meil on uued pingid! Just praegu tulin sealt, mehed lõpetasid pinkide paigaldamise.”

Suurelt, liiklustihedalt teelt keerab õuele auto, lapsed emaga kaasas. Talguliste töövägi täieneb ja Renatel hakkab kiire. Õhtu pole pikk, tööga lendavad tunnid kiiresti.

Aga enne jõuab ta kõnelda, et veerandsaja hakkaja põhiliikmega MTÜ Tahkuranna Naisselts on 15. aastapäeva peo pidamiseks pannud kinni piletid Endlasse ja laupäeva õhtul lähevad nad “Raimondsit” vaatama.

Suvel plaanivad Tahkuranna naised korraldada Tahku tare õues Pärnumaa rannarahva käsitöö päeva. Iklast Varblani ja Kihnu kaasa arvatud tulevad kokku käsitöömeistrid, õpetavad oma paikkonnale iseloomulikku näputööd, kuulavad kõnelejat, kes teab, kuidas vanadest asjadest uusi teha ja säästlikult elada. Eestlane, teadagi, on ju kokkuhoidlik.