Eesti tuntud kirjaniku Andrus Kivirähki arvates ei ole kirjanikuks olemine elukutse, vaid pigem lugejate antud tiitel. Ometi ei oska selle tiitli kandja Kivirähk peale kirjutamise mingit muud tööd teha, õigupoolest ei tahagi.
Laisk Andrus, kirjanik Kivirähk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Millal sai kirjutamisest teie elukutse?
Et olen ajakirjandust õppinud, siis ega ma muud tööd olegi teinud: ei ole käinud sadamas vaate veeretamas ega tuletõrjes olnud. Olen ainult kirjutanud ja selle eest raha saanud.
Millal ja kuidas tuli teil mõte hakata kirjutama?
Mul see kirjutamise idee hakkas varakult peale. See on selline idee, mida ei julgetagi välja öelda, sest see on nii suurejooneline. Natuke isegi ülbe, kui koolilaps ütleb, et kavatseb kirjanikuks hakata, sellepärast varjasin seda nii kaua, kui sain.
Küsimus oli selles, mida minna ülikooli õppima. Et kirjanikuks õppida ei saa, tuli leida sellele lähedane elukutse. Läksin ajakirjandust õppima, ehkki ajakirjanikuks polegi ma kunagi tahtnud saada.
Kirjanikuks hakkamine pole hakkamise asi, vaid pigem tiitel, mille annavad sulle lugejad. Hästi nõme on, kui tuled ja ütled: “Tere, ma olen kirjanik!” Siis vaadatakse sulle lolli näoga otsa ja öeldakse: “Oled kirjanik? Mida sa kirjutanud oled?” Parem ikka on see, kui ütled oma nime ja publik ütleb: “Aa, see kirjanik.”
Millal ja kuidas saite aru, et kirjaniku karjäär on just see õige teie jaoks? Olete mõelnud mingi teise erialaga tegelda?
Ega ma muud teha oska, ei viitsi õppida ka eriti. Kirjanikutöö on mul alati hästi välja tulnud ja selle peale olen jäänud, ilmselt pole mõtet enam ümberõppele minna.
Üks asi, mida ma kunagi mõelnud olen, on teatris lavastamine, ja seda olen ka proovinud mõnda oma näidendit lavastades. Aga nüüd on ilmselt hilja selle peale ümber lülituda. Pigem olen autor, kes istub proovis ja aitab oma näidendit lavale tuua.
Osa kirjanikke ütleb, et kooliajal nad ei osanud üldse kirjutada ega mõtet sõnastada, aga ikkagi on saanud nendest kirjanikud. Kuidas teie jaoks koolis kirjandite kirjutamine oli?
Minule see vaeva ei valmistanud, meeldis just see, kui teema ette anti, siis võis ühelt poolt kirjutada sellest teemast ja teiselt poolt püüda teemat omanäoliselt tõlgendada. Ma alati nautisin koolikirjandite kirjutamist.
Kas “Rehepapi” mõne tegelaskuju taga peitub konkreetne inimene?
Kindlasti on väga palju selliseid vanamehi, nagu see Rehepapp ise, kes oskavad hästi riiki varastada. Eks neid ole ju kõik omavalitsused täis.
Mida oskate soovitada õpilasele, kes tahab saada kirjanikuks või ajakirjanikuks?
Kui tahate arstiks saada, lähete selleks ülikooli, kui aga tahate kirjanikuks saada, hakake lihtsalt kirjutama, ega seal mingit kunsti ole, kirjanikuks ei pea õppima. See pole nagu klaverimäng, mida peab klaveriõpetaja juures õppima ja millega palju vaeva nägema. Sa lihtsalt kas saad (aja)kirjanikuks või ei saa, see on nagu kaasa antud.