Anu Villmann: Nõeltest heinakuhjas

Iseenesest on ju tore, et inimesed agaralt sõna võtavad, ehkki värvikas ja laias spektris ideedekogumist tõsiseltvõetavaid ja asjalikke arvamusi välja sõeluda on niisama keeruline kui heinakuhjast nõela leida.

Kohati jääb koguni mulje, et rahvakogu.ee näol on tegemist nutika poliittehnilise võttega koondada rahva keev rahulolematus kohta, kus sel hea kontrollitud ventiili kaudu välja vihiseda.

Tahaks siiski loota, et aur avalikkuse üles köetud katlas ainult vabrikuvileks ei jää, vaid osa energiast aurumasina kombel mehaaniliseks liikumiseks ehk kasulikuks tööks muundub.

Näib, et oma „nõela” on visa uurimistööga üles leidnud ajakirjanik Toomas Kümmel, kes kõõrdpilkudele ja veidriku sildi kleepimisele vaatamata alla ei andnud ning VEB fondi tehingute uurimist katki ei jätnud.

Ehk on ka riigikogu uurimiskomisjon tõe selgitamise peal väljas, mitte kantud ideest see päevavalgele tirimise asemel bürokraatiatolmu alla lõplikult maha matta.

Sest just selguse, mitte karistamise nimel tuleb avalikustada, kelle näpud ammuste tehingute käigus „rasvaseks“ said.

Niigi on meil liiga paljudele kulmu kergitavatele episoodidele vaadatud läbi sõrmede.

Riigi, parteide ja panganduse juhtimine on olnud usaldatud inimestele, kelle tervislik seisund (kuidas teisiti tõlgendada pidevaid mälukaotusi?) ei luba juhtiva ametikohaga kaasnevat pinget ja vastutust kanda.

Jõudes ringiga tagasi kõnealuse kirjatüki pealkirja juurde, siis selleks, et järgmiste valimiste ajal valimisnimekirjade põhust nõelad üles leitaks, tuleks meil enne mitu kuhja laiali lüüa ja korralikult läbi tuulata.

Siin võib olla luuaks igaüks, kes riigi, kohaliku võimu või ettevõtluse tasandil midagi teab ja mäletab.

See pole kutse nõiajahile, kuid läbipaistvama ja ausama tuleviku loomiseks ei saa lõpmatuseni vaikimise müüri taha varjuda.

Suurepärase võimaluse puhtalt lehelt alustada magasid erakonnad mulluse Silvergate’i skandaali aegu maha, kui kõik suures üksmeeles suu vett täis võtsid.

Ja kuna ühiskondliku ökosüsteemi isepuhastumise võime pole veel sellisel tasemel, et saadaks hakkama välise abita, tulebki kodanikel käised käärida ning käed külge lüüa.