Globaliseerumist puudutava performance’iga avas festivali Jaapani kunstnik Arai Shin-Ichi, kasutades suurilmastumist sümboliseerivaid atribuute: kokakoolat, jahu, ketšupit ja gloobust.

Väga emotsionaalse etenduse andis Nigeeria päritolu Eseohe Arhebamen, kelle liikumine moodustas tervikliku narratiivi seinale projekteeritud liikuvate piltide ja muusikaga. Rahustav veevulin ja liikumatu inimskulptuur Arhebameni tundeküllaselt vaheldusrikkas etenduses läks sujuvalt üle hüsteeriaks ja kunstniku tegevus meenutas rituaali, mille käigus aetakse seestunud inimesest välja negatiivseid jõude.

Nüüdistantsu meenutas mitu etteastet. Enamiku aktsioonide läbiv tunnus oli kunstniku suhe eri meediumidega ja nende süntees.

Visuaalselt ilusa tantsu esitasid Lõuna-Koreast pärit KoPase rühmituse liikmed Kwon Soo Im ja Lee Jung Hun. Kohati liialt teatraalne tegevus pani paralleele tõmbama idamaiste õudusfilmidega: nukku meenutav valges siidkleidis neidu ajas taga musta maski ja ürbiga tegelane.

Hulga tantsuetendustega, mis sundis publikut hiirvaikselt saalis vaatemängu jälgima, lõi tugeva kontrasti kohalik macho-metal’i bänd Tatjana Kristall, kes kunstihalli eesruumis pani seni passiivsesse rolli jäänud vaatajad tantsima. Rahvusvahelisel taustal kõlasid eestikeelsed lausšovinistlikud laulud ootamatult, aga värskendavalt.

Tatjana Kristall on rühmituse Cnopt muusikaline projekt.

Huvitava paralleelruumi oli kunstihalli loonud Protoplay Collective Suurbritanniast. Tegevus seisnes kunstnike improviseerimises ja ühistöös publikuga, et saavutada perforeerunud keskkond. Vaataja pandi vuajeristikku olukorda, kus kohtusid privaatne ja avalik ruum.

Põrandalt umbes poolteise meetri kõrgusel asuvas kuubis tegutsesid alasti kunstnikud, keda sai jälgida läbi kuubi põrandasse tehtud aukude, millest võis pea sisse pista ja muutuda osaks sotsiaalsest skulptuurist.

Protoplay interaktiivne performance jätkus pühapäeval. Proto-playga liitusid festivali ülejäänud osalejad ja nende ühistöö moodustas “Diverse universe’i” kokkuvõtva lõppvaatuse.