Titutriinu lastehoiu ja Pärnu loodus- ja tehnikamaja vahel on välja kujunenud tihe koostöö, mis päevahoiu pisipõngerjad ikka ja jälle loodusmajja külla toob.
Titutriinu mudilased uudistasid loodusmaja loomi
5. veebruar 2013, 10:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kooli tänava loodusmajja on lastehoiu poisid-tüdrukud – kel vanust pisut üle või alla kahe aasta – väisanud juba viiel korral.
Titutriinu juhataja Merike Angerjärve ütlust mööda on looduslähedane õppetegevus ja kasvatus nende hoiule väga omane ja regulaarsed külaskäigud loodusmajja osa igapäevasest õppest.
“Lapsed huvituvad kõigest, mis on päris. Olgu selleks küülikud või kalad, puutükid või naelad. Ei maksa alahinnata väikelaste suutlikkust, huvi ja õpihimu,” julgustab Angerjärv teisigi mudilastega tegelejaid mängude ja õueskäikude vahel lühiekskursioone ette võtma.
Et mõne põnni jaoks on säärased kohtumised esmakordne vahetu kokkupuude loomariigi esindajatega, teevad Titutriinu õpetajad külaskäikude eel väikest selgitustööd, et lapsed teaksid, kes-mis neid loodusmajas ees ootab.
Viimati uudistati elavnurgas loodusmaja õpetaja Milvi Taltsi juhendamisel lembelinde, küülikut ja merisiga.
Lapsed said teada, kuidas merisiga omale nime saanud, mida põnevat on lembelindude eluviisis ja mis on küülikute lemmiktoidud.
Ühel küülikul oli silm vigastatud, mudilased mõistsid väga hästi, et loomal on valus. Samas tekitas küüliku lippamine suurt elevust.
“Kõik need tunded salvestuvad põngerja mällu ja südamesse, nii õpib ta hoolima ja arvestama, uurima ja märkama,” märgib Angerjärv.
Lapsed olid loomadele kapsast ja porgandit kaasa võtnud ning said neid ise meriseale ja küülikutele anda.
Kui elavnurga asukad olid üle vaadatud, lasti valge küülik õpperuumi põrandale jooksma. Seekord ei kartnud keegi väledat valgekarvalist pikk-kõrva, lapsed istusid põrandal patjadel ja jälgisid tuttsaba tegemisi suure huviga.
Õpetajatele jäi aga silma hoiu kõige noorema mudilase julge käitumine.
“Aasta ja kaheksa kuune poiss ei kartnud ühtegi looma, ta otsis nendega aktiivselt kontakti, lapse tähelepanu püsis tund aega erksana. See on pedagoogika põhitõdede valguses suur ime, kuna arvatakse, et kaheaastase lapse tähelepanu püsib ühe tegevuse juures vaid kuni 20–15 minutit,“ räägib Angerjärv.
Eesootavale kevadele mõeldes on järgmise kohtumise teema “Lindude tegemised kevadel”.