Toomas Kivimägi: Arvatud piisavalt, aeg otsustada

Toomas Kivimägi
, Pärnu linnapea
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Kivimägi.
Toomas Kivimägi. Foto: PP

Demokraatia üks voorusi on, et kõigil on õigus arvata. Üldjuhul on see tore. Ent mingites olukordades muutub arvamuste paljusus probleemiks, mis paneb raske valiku ette need, kes peavad otsustama.

Nii tundub olevat Pärnu uue silla asukohaga. Veelgi enam: ükskõik, millise variandi kasuks ka ei otsusta – peksa saad igal juhul. On ju igal ”koridoril“ oma fänniklubi ja omad vaenlased. Mulle tundub üha rohkem, et just see on saanud peamiseks takistuseks, miks otsuseni pole jõutud. Otsustades kellegi poolt, otsustad hoopis suurema hulga vastu.

Olukorda komplitseerib veelgi Pärnu linnavolikogu pehmelt öeldes suuremeelne otsus 20. septembrist 2007, mis ehk kõige loogilisema, Raba-Aia koridori kasuks otsustamisel paneb linnale minu arvates põhjendamatult suuri kohustusi.

Ja asi läheb hoopis käest, kui valikute tegemisel lähtutakse sellest, kelle akna alt uus sild möödub ja kas need inimesed, kes seal akna taga elavad või töötavad, meeldivad, ja ega ometi keegi saa sellega kergekäelist kasu. Siis on asi metsas.

Eelnev on oluline taust, et selgitada tagamaid, miks siiani lõpliku otsuseni pole jõutud. Kuid eesmärk on otsustada. Kuigi lihtsam oleks mitte otsustada, jättes selle volikogu järgmise koosseisu lahendada. Ent see ei käi kokku minu arusaamadega vastutusest.

Uut silda on vaja

Mis on probleem, miks on uut silda vaja? Kesklinna silla läbilaskevõime ei vasta autode kasvanud hulgale. Kuigi õigus on neilgi, kes väidavad, et praegu ei ole suurim pudelikael isegi mitte Kesklinna sild, vaid Tallinna maantee ja Jannseni tänava ristmik. Piisab ühest avariist Kesklinna sillal, kui kaos on täielik. Rääkimata riskist, et suurema avarii puhul ei pruugi operatiivsõidukidki (kiirabi, päästeteenistus, politsei) üle Kesklinna silla pääseda.

Praegu suudab sild normaalsete olude puhul autodevoogu teenindada, kümmekonna aasta pärast mitte. Mõistlik oleks ju suuremaid probleeme ennetada, mitte neile tagant järele vaadata.

Ajale on jalgu jäänud ka jalakäijate ühendused kesklinnaga üle jõe ja seda nii kvalitatiivses kui kvantitatiivses mõttes. Vähimagi kahtluseta annab uue silla valmimine kesklinna arengule väga tugeva kvalitatiivse tõuke. Uut silda on vaja – selles osas tuleks vaidlused lõpetada.

Veel üks postulaat ehk alusväide, mille võiks kirjutada lausa suurte tähtedega: mida kaugemal on uus sild Kesklinna sillast, seda vähem mõjutab ta liikluskoormust Kesklinna sillal. Või teistpidi sõnastatuna: kui tahame vähendada liikluskoormust Kesklinna sillal, peame uue silla ehitama sellele võimalikult lähedale. See on üks kolmest põhiargumendist, miks Tammsaare puiestee pikenduselt silla ehitamine pole lahendus. Vaadates linna kaarti siitpoolt jõge ehk kesklinna ja Mai piirilt, tundub see variant igati loogiline, aga seda tõesti vaid siitpoolt vaadates.

Ent Kesklinna silla liikluskoormust mõjutab see lahendus kõige vähem. Olgu öeldud ka kaks teist põhjust, miks Tammsaare variant ei ole aktuaalne. Jõe paremkaldal on võimaliku sillakoridori alal Niidu maastikukaitseala, mille osas on keskkonnaametnikud väljendanud resoluutset vastuseisu sinna sillale pealesõitude rajamiseks. Pealegi on sealt pääs Ehitajate teele mõneti ebaloogiline ja tähendaks olulisel määral äsja valminud ristmike ümberehitusi.

Mark Soosaare Kesklinna silla laiendamise idee on uhke, ent ilmselgelt tehniliselt keerukas. Seda silmas pidades ei välista, et selle idee realiseerimise maksumus ei tule uue silla rajamisest sugugi madalam. Eriti kui unistada Pärnu Suursilla taastamisest või maailmakuulsa arhitekti Santiago Calatrava kaasamisest projekti. Aga Marki ideedes on nagu alati rohkesti visiooni ja värvi. Suurelt mõtlemine on voorus.

Ent veel kord: probleemsed kohad on tehnilise lahenduse keerukus ja maksumus. Peale selle ei lahenda Kesklinna silla laiendamine Tallinna maantee ja Jannseni tänava ristmiku kitsikust ega muuda laiemaks Tallinna maanteed linnast väljasõidul (osalt jätkuvalt mahub sinna vaid kaks rada, kuigi silla laiendamisel oleks vaja minimaalselt kolme).

Kolm asukohta

Lauale on jäänud kolm asukohta: need on Raba–Aia, Raba–Pargi ja Raba–Vingi. Kusjuures oluline on see, et sillaehituslikes maksumustes ei ole nende kolme variandi vahel märkimisväärseid erisusi (kõik jäävad 13–15 miljoni euro kanti). Sellest tulenevalt võiksime olla valikutes vabad.

Ent Raba–Vingi võib järgmisena prügikasti visata, sest see tähendaks ülekaalukalt enim sundvõõrandamisi. Selle variandi jalgealust on aastate eest hoogsalt erastades kas teadlikult või teadmatusest õõnestatud.

Sundvõõrandamine on aeganõudev, väga kulukas, tekitab ebamugavusi ja palju vaidlusi. See pole mõistlik. Seda enam, et sellel koridoril pole logistilisi eeliseid teiste koridoride ees, pigem vastupidi.

Valikusse jääb kaks varianti: need on Raba–Aia ja Raba–Pargi. Et mu lugu ei lõpeks vaid ühe võimaliku variandi ja autokraatias süüdistustega, ütlen kohe, et mõlemad variandid on võimalikud ja arvestatavad. Võrrelda tuleb neid.

Raba–Aia

Enim kaalutud, enim räägitud. Viidatud Pärnu linnavolikogu 20. septembri 2007. aasta otsus on tehtud selles valguses ehk järeldan, et volikogu eelmine koosseis soovis silda just sealt.

Töötab enim kesklinna toetavalt – see on oluline, isegi väga oluline. Ei lõhu linnastruktuuri.

Miinus: seesama volikogu otsus, mis käsib selle valiku puhul maksta sillakoridori rajamiseks vajaliku linnale kuuluva (sic!), ent hoonestusõigusega koormatud 4135 ruutmeetri ”omandamise“ eest 13 miljonit krooni. Ehk peaksime ostma välja juba meile (linnale) kuuluva maa. Minu käsi sellele otsusele allkirja ei pane!

Peale selle läheb vastavalt nimetatud volikogu otsusele (millel, muide, rahvakirjanik Ahti Kõo allkiri) suur tükk linnamaad, mida kasutatakse hoonestusõiguse alusel, praeguse hoonestaja ehk Rumer Arendus OÜ omandisse.

Teine põhjus, mis mind selle koridori puhul häirib, on see, et ta lõikab kesklinna Rüütli platsi ja hotell Pärnu vahel tükkideks. Kasvav liiklusvoog komplitseerib muuhulgas minu arvates tulevikus Rüütli platsil ürituste korraldamist. Kuigi uue silla kogu liiklusvoog sinnamaani ei jõua, sest põhiidee on enamik autosid juba Laial ja Pikal tänaval ”maha juhtida“. Aga siiski. Ent eelisedki on kaalukad.

Raba–Pargi

Nagu olen öelnud, on see minu arvates põhjendamatult vähe tähelepanu saanud variant. Plussid: töötab samuti kesklinna toetavalt (ehk küll veidi vähem kui Raba–Aia), volikogu 2007. aasta otsusega pandud kohustused langevad suures osas ära. Ei lõika kesklinna sensitiivselt Rüütli platsi ja Pärnu hotelli vahelt.

Miinus: koridor läbib praegust politseimaja (on vaja riigiga kaupa teha, ei saa olla kindel, et riik meile selle tüki tasuta annab), samuti on komplitseeritum mahasõit ja ristmiku lahendus Vanapargi tänavale (uhket suurt maja me kindlasti maha võtta ei söanda), liiklusskeem keerukam, lõhub linnastruktuuri rohkem.

Linnapea seisukoht

Nüüd on koht tulistamiseks. Olen valmis esitama nii oma valimisliidule, koalitsioonipartneritele kui volikogule oma seisukohana sillakoridori asukohaks Raba–Aia, ent eeldusel, et linn saab sillakoridori rajamiseks vajaliku maa (nimetatud 4135 ruutmeetrit, erinevalt eelmise volikogu otsusest tasuta ehk Rumer Arendus OÜ-le 13 miljonit krooni maksmata) ja nende poolt täiendavaid tingimusi esitamata. Ehk linnavolikogu otsus 20. septembrist 2007 tuleb muuta linnale soodsamaks.

Niisuguse ettepaneku olen ettevõtjatele juba korduvalt teinud. Kui vahepeal tundus, et saame kaubale, siis praegu ma päris kindel pole. Kuigi loogiliselt võttes peaks see olema võimalik, sest ettepanekuga kaasa tulemisega ei jää arendaja kaotajaks. Minu arvates.

Pean oluliseks lisada, et kirjeldatud valiku tegemisel on veel põhjendusi, aga sellest saab rääkida siis, kui sillale nurgakivi pannakse. Ei midagi müstilist, aga sellest lihtsalt ei sobi praegu rääkida.

Kui arendaja selle ettepanekuga lähema paari-kolme nädala jooksul ei nõustu, on minu seisukoht ja ettepanek algatada detailplaneering silla rajamiseks Raba–Pargi koridoril.

Lõpetuseks ja rahustuseks – kõik eelnev on vaid minu isiklik seisukoht. Olen kindel, et otsustajate lauale linnavolikogus tuleb alternatiive. Ja siis on sõnaõigus ja tõestamise koht demokraatial.

Aeg on otsustada, vaatamata sellele, et konsensus on seekord ebareaalne (sh meie liidus, rääkimata koalitsioonist). Suur asi, eri huvid, eri seisukohad. Ent Pärnu Postimehe arvajatel on õigus: selleks, et silla ehitamiseks Euroopa raha taotleda, tuleb selgus linna saada! Hästi öeldud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles