Mõne aja eest teatas Pärnu linnapea Toomas Kivimägi loogilisest otsusest minna sügisestele kohaliku omavalitsuse volikogu valimistele linnapeakandidaadina omanimelise valimisliidu eesotsas nagu 2009. aastal. Esimeseks erakondlikuks Pärnu linnapea kandidaadiks, kes Kivimägi vastu astub, sai reformierakondlane Andrei Korobeinik.
Et Pärnu Reformierakonna üldkoosolek just Korobeiniku linnapeakandidaadiks kinnitas, ei ole üllatuslik, see on erakonna kohaliku rakukese seisukohalt mõistlik. Korobeinik on poliitikas värske nägu, tõestanud end ettevõtjana, evib Pärnu juuri ja võib peale Reformierakonna nimekirja toetajate kaasata pigem isikut valivaid kodanikke, muu hulgas venekeelset valijaskonda.
Teisest küljest, eriti rahvakogus toimuva valguses esindab Korobeinik niinimetatud peibutusparte ehk riigikogulasi, kes kandideerivad kohalikku volikokku ainult selleks, et parteile hääli tuua, kavatsemata tegelikult kohalikus poliitikas kaasa lööma hakata. Teoreetiliselt on võimalik, et kevadsuvel valmib ja jõustub seadusemuudatus, mis välistab riigikogu liikmete kandideerimise kohalikku omavalitsusse, kuid samamoodi on riigikogu liikmel võimalik mõneks kuuks oma liikmelisus peatada.
Viimaste valimiste tulemuste kohaselt võib järeldada, et lõviosas hakkavadki valimisvõidu nimel võitlema eelkõige Kivimägi valimisliit ja Reformierakond. Muidugi pole veel teada, kes astuvad Keskerakonna ja IRLi etteotsa, sealt võib tulla üllatusi, aga ei pruugi (sotside võimalused piirduvad ilmselt vaid valimiskünnise ületamisega).
2011. aastal kogus Korobeinik riigikogu valimistel Pärnu linnas 793 häält, Kivimägi tegi 2009. aastal rekordi 5336 häälega. Vahe on märgatav, kuid pole just vaja hakata kohvipaksu hankima, et ennustada: esimese häältehulk pigem tõuseb ja teise oma langeb. Tugevad kandidaadid on mõlemad, valimisi võtavad tõsiselt samuti mõlemad ja mis saaks kellelgi selle vastu olla.