Kadri Simson: Kas eestlased surevad välja? Ei sure!

Et nii Keskerakond tervikuna kui mina isiklikult langesime esimestel hetkedel etteheidete alla ja ehk ei suutnud kõige mõjusamalt oma mõtet edasi anda, kasutan võimalust teha oma seisukoht paremini selgeks.

Peame ise uskuma

Kas eestlased surevad välja? Ei sure. Vähemasti mitte siis, kui just mingit silmapaistvat rumalust ei tee või eriti halastamatu vaenlase otsa ei satu. Poolteist sajandit tagasi, mil Pärnumaal esimest korda öeldi ”Tere, armas Eesti rahvas!“ eestlaselt eestlastele, papa Jannsenilt lugejaile, oli seis palju sandim kui praegu. Eestlane olemine oli intelligendile tollal justkui veider hobi. Pigem võis tol ajal imestada, et eestlased ikka veel püsivad.

Edasi on meie püsimisvõimalused kasvanud. Jah, oleme harjunud oma vähese arvuga juba pastor Jakob Hurdast saati, kes nägi meie ainsa võimalusena saada suureks vaimult ja kultuurilt, arvult ei õnnestu see nagunii.

Kas eesti keel sureb välja? Ei sure. Vähemalt mitte siis, kui me ise seda rääkida tahame ja oluliseks peame. Kindlasti ei sure ta, kui lõpetame kurtmise, et ”seda asja ei saagi eesti keeles öelda“, vaatame igatsevalt inglise keele poole, aga ei tunne ise oma keele sõnavara.

Poolteist sajandit tagasi rääkis isegi Eesti haritlaskond eesti keelt kummaliselt. Praegu oleme palju paremas seisus. Eriti siis, kui suudame tagasi lükata ideed teha pea kogu bakalaureuseõppest ülespoole jääv haridus ingliskeelseks.

Kas Yana Toom käitus Eesti-vaenulikult? Olgu öeldud, et ta on tsitaatide täpsuse vaidlustanud. Soovimata uppuda detailidesse, tuleb tunnistada, et iga Eesti poliitik peab olema Eesti riiki, rahvusesse ja keelde uskuja, seda kõigi ohtude kiuste. Kui me ise seda tõsiselt ei võta, miks peaks seda tegema mõne teise rahvuse esindaja? Minagi tahtnuks leida sellest artiklist mustade stsenaariumide kõrval enam usku, kuid oleks vale igas rohkem või vähem õnnestunud sõnastuses näha vaenuakti.

Kas keegi peaks tagasi astuma, poliitikast lahkuma? Meie riigis kehtib sõnavabadus ja siin saab väljendada neidki ideid, mis kõigile ei meeldi. Selline Eesti riik, kus neid vabadusi poleks, meile ei meeldiks. Need vabadused kehtivad kõigile, mitte näo järgi. Kes saab poliitikas osaleda ja kes mitte, sellele parima hinnangu andjad on valijad.

Kui hakkaksime represseerima kõiki ühiskonnateadlasi, kes meile musti iibestsenaariume ja rahvastiku kahanemise prognoose maalivad, kuhu me siis jõuaksime?

Nende jutud demograafilisest kriisist ja selle tagajärgedest võivad nii mõnegi kuulaja masendusse viia. Rahvaloenduse andmed masendasid päris kindlasti Pärnumaa omavalitsusi. Eesti demograafiline kriis on tõeline, siin pole küsimus, kas mõni vene emakeelega poliitik kellegi arvates tunneb selles osas kahjurõõmu.

Püsimine pole enesestmõistetav

Optimismi tuleb säilitada, kuid optimism ei tohiks meid teha pimedaks ajaloolise tõsiasja ees, et rahvad võivad kaduda, keeled ununeda. Nende püsimises pole midagi enesestmõistetavat. Eestlaseks jäämine on oluliselt kindlam Eestis, vähem kindel Soomes elades, juba sootuks küsitav, kui kolite elama kaugemale. Mis keeles te oma lastelastega rääkima hakkate, kui nad käivad Inglismaal lasteaias ja nende isa ei kõnele eesti keelt?

Prantsuse rahvusluse uurija Ernst Renan on ühes natsionalismi alustekstis sedastanud, et rahvuseks olemine on iga päev peetav referendum. Kui soov oma rahvust hoida kaob, on referendum kaotatud.

Ajaloo jooksul pole kadunud üksnes meie pisikeste sugulasrahvaste, külaühiskonnas elanud soomeugrilaste keeled. Kadunud või kadumas on ju needki keeled, milles kunagi kirjutati suuri, maailmapärandisse kuuluvaid tekste. Näiteks see keel, milles kõneles Kristus. Ühel hetkel sai tahe seda rääkida suurel osal inimestest otsa. Seepärast ehk polegi nii kummaline, et 45miljonilise rahvaarvuga Ukraina hümn algab sõnadega ”Veel pole kadunud Ukraina rahvas“.

See, et me praegu, Eesti Vabariigi 95. aastapäeva kuul, viitsime arutada eestluse üle ja see veel kellelegi korda läheb, näitab, et suudame oma rahvuseks olemise referendumi võita.