Hanna Mai Raadik, Vanalinna põhikool, põhikooliastme I koht
Hanna Mai Raadik: Minu Eesti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu enamik väikesi lapsi joonistasin minagi perepildile enda, vanema õe, ema ja isa. Arusaamine, et elan riigis nimega Eesti, tuli veidi hiljem. Siis joonistasin ka maja ja selle külge lehvima sinimustvalge lipu. Lasteaias vabariigi aastapäeva eel peeti pidusid, kus laulsime armsast kodust, kallist isamaast ja kaunist emakeelest. Algklassides joonistasime mereranda ja seenemetsa. Tundus nii mõnus ja turvaline. Võib-olla selline ongi õnnelik lapsepõlv, mida täiskasvanud hardusega meenutavad?
Olen sündinud Eesti Vabariigis, saanud maitsta iseseisva riigi täieõigusliku kodaniku tunnet. Olen aru saanud, et meie väike riik on alles nooruke, ja nagu olen kuulnud öeldavat – õhuke. Kui nüüd võrrelda meie vabariiki õhukese jääga, siis on eriti viimasel ajal ilmsiks tulnud päris mitmeid kohti, kuhu panna ohumärk. Kõiki märke ei jõuagi üles lugeda. Mind isiklikult on puudutanud lähedalt õpetajate ja arstide streik. Tundub, et meie haridussüsteem vajab enamat tähelepanu ja meditsiin suuremat rahastamist.
Internetisaitidel on tõdetud, et elame juristide ja ärimeeste Eestis. Aga kas mitte kõigil ei peaks siin hea elada olema? Miks pagevad Eestist just õppimis- ja töötamisealised noored inimesed? Kas just nemad pole need, kelle ülesanne oleks tugevdada ja kindlustada seda õhukest ning habrast riiki? Jälgides meediakanaleid, on pilt selline, et justkui neid tarku ja töökaid käsi ei vajatakski. Kas see on minu Eesti?
Viimasel ajal mulle tundub, et kodanikuühiskond on hakanud oma sisimas keema tõusnud tundeid välja ütlema ja nende ajel tegutsema. See on minu Eesti! Mõtlevad, tegusad inimesed on jõud, mida vajame! Kampaaniad „Teeme ära“, „Sööme ära“ vajavad hädasti võimsamaid suuri vendi ja õdesid, et nende idee ja mõte murraks iga poliitiku ajukäärdu! Sest tegelikult tahame elada paigas, kus on turvaline.
Võib-olla väljastpoolt paistabki Eesti vahva, toimeka riigina, kus kõik toimib eesrindlikult: e-valitsus, e-valimised, e-kool, kus meilita pole sind olemas.
Ka Tiina Intelmann, kes on rahvusvahelistel ametikohtadel töötanud, tõdeb, et Eestil on väga hästi läinud. Samas mainib ta, et iseseisev Eesti on kallis projekt.
Meile ongi Eesti igas mõttes kallis. Eriti oskame hinnata seda, mille kallal on vaeva nähtud. Kui midagi on õnnestunud, siis soovime seda ka enamasti jäädvustada. Loodan, et nagu täna, nii saavad eesti lapsed edaspidigi joonistada oma pere majja, mida ehib uhkelt trikoloor!