Homme tähistame Eesti Vabariigi 95. aastapäeva ja tõeliselt ümmarguse sajani jääb kõigest viis aastat. Sel aastal ilmavalgust nägevad noored ilma- ja Eesti kodanikud saavad siis juba omil jalul vudides uljalt sinimustvalget lehvitada, kuid usume jätkuvalt, et nii siis kui praegu on Eesti midagi enamat kui lihtsalt üks kena kolmevärviline sümbol.
Protestid poliitilise kultuurituse ja esindusdemokraatia vastu saavutasid eelmisel aastal haripunkti. Katel kippus üle keema. Kas rahvakogul ja valimislubadustel õnnestub piisavalt auru välja lasta, pole veel teada. Eesti Vabariik pole kaugeltki mitte valmis, nagu möödunud aasta tõestas, ja ilmselt ei saagi.
Seda, et riik ei saa valmis, ei maksa unustada, sest see viib paratamatult uute kriisideni, isegi kui nende põhjus on puhtinimlik tüdimus oma asendamatust rõhutavatest riigijuhtidest.
Vabadus on mitmetahuline ja mitte iga vabadus ei pruugi laiemas mõttes tähendada vaid head. Vabadus minna valima toob endaga kaasa vabaduse valida valesti, nagu selgub valitu käitumise põhjal oma kunagist otsust ümber hinnates. Vabaduse tulek on avanud piirid ja seega on igal kodanikul õigus minna töötama Soome või Rootsi või Norrasse.
Elu Eestis pole kaugeltki muretu, nii polnud see esimeselgi iseseisvusperioodil. Nähes vigu riigis, mis ei austa oma inimesi, pole meil mitte ainult vabadus, vaid ka kohustus midagi ette võtta. Parem riik ei saa olla parem riik mõnele valitule, vaid võimalikult paljudele. Ideaali ei pruugi kunagi saavutada, kuid kui selle poole ei püüdle, riik enam ei ela.
Tänavu 27. märtsil on sümboolne päev, millest alates on nüüdne iseseisvusaeg kestnud kauem kui esimene. Pole paremat aega mõtlemaks, millises Eestis tahame elada järgmised 7890 päeva.