Tänavu 24. veebruaril tähistame Eesti Vabariigi 95. aastapäeva. Neisse aastatesse mahuvad Eesti ajaloo traagilisemad ajad. Kaks Nõukogude Liidu ja üks Saksa okupatsioon lõid eesti rahvale raskeid haavu.
Joel Haukka: Tagasivaade 95aastasele olemisele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõukogude okupatsiooni iseloomustasid massimõrvad ja küüditamised, ühiskonna eliidi hävitamine, põlisrahva keele ja kultuuri ahistamine, vägivaldne sovetiseerimine, venestamine ja elanikkonna etniline muutmine.
Kolmeaastasest Saksa okupatsioonist rääkides ei saa samuti mööda inimsusevastastest kuritegudest, mainigem näidetena kas või Tartu tankitõrjekraavis toimunud hukkamisi ja juutide mõrvamist.
NSV Liidu teise okupatsiooni ajal muutus vene keel riigiasutuste keeleks ja nõukogude võimul õnnestus oluliselt kahjustada eesti rahva vaimu.
Rahvastikukaotused
Okupatsiooniaastail kandis Eesti rahvas suuri kaotusi – ligi 170 000 inimest, nende hulgas kodumaalt lahkujad.
Kardetav langemine NSV Liidu teise okupatsiooni alla põhjustas massilist põgenemist Eestist. Lahkumise peamine põhjus oli hirm tuleviku ees ja mure turvalisuse pärast.
NSV Liidu esimene okupatsiooniaasta oli veel kõigil värskelt meeles.
Ligi 70 000 eestlast lahkus kodumaalt 1944. aasta sügisel, peamiselt Saksamaale või Rootsi.
Baltisakslaste ümberasumist Eestist Saksamaale 1939–1940 tuleb samuti käsitleda osana rahvastikukaotusest.
Ümberasumise põhjuseks oli kurikuulus Molotovi-Ribbentropi pakt (23. august 1939), millele järgnes salajane ümberasumise protokoll (28. september 1939), mis käsitles sakslaste ümberasumist NSV Liidu mõjusfääri jäänud aladelt. Baltisakslaste lahkumine kodumaalt oli kindel märk iseseisva Eesti peatsest kadumisest. Juba Punaarmeele baaside andmine 1939. aasta sügisel tähendas Eesti iseseisvusest suure osa kaotamist.
Ümberasumisega lahkus Eestist ligemale 13 700 baltisakslast ja koos nendega 500–1000 eestlast, peamiselt abikaasad. Baltisaksa rahvusgrupi lahkumise üle tundsid Eesti ajakirjandus ja rida tuntud haritlasi lausa ülevoolavat rõõmu ja vaimustust.
Järelümberasumisega okupeeritud Eestist lahkus 1941. aasta alguses veel umbes 7000 inimest, neist mitu tuhat eestlast.
Avalik arvamus Eestis oli kogu esimesel iseseisvusajal saksavastane, mida kujundas rahvuslik ajalookäsitlus, mis kujutas sakslasi eestlaste ajalooliste vaenlastena.
Suure sõja võitlustes
1941. aasta suvesõja ajal võeti Eestit vabastanud Saksa sõjaväge kui vabastajat lilledega vastu. Aja jooksul tõestasid sakslased oma ränkade taktikaliste vigadega suhtumises eestlastesse, et midagi head pole neilt loota. Paljud eesti mehed põgenesid Soome.
9. veebruaril 1944 moodustati Soome sõjavägede päämaja käskkirjaga eestlastest jalaväerügement JR 200, mille koosseisus 1944. aasta juunis oli 2658 eestlast. Peale selle teenis Soome mereväes samal ajal veel umbes 500 eestlast. JR 200 osales Karjala kannase kaitselahingutes.
Arvestades suveks 1944 kujunenud olukorda Eestis, tekkis JR 200 meestes soov minna tagasi ja jätkata võitlust kodumaal. Tagasiminek toimus vabatahtlikult.
19. augustil 1944 lahkus Hanko sadamast Saksa laev Wartheland, viies Eestisse 1752 meest. Neile järgnes 49 Soome mereväes teeninud eestlast.
Ligikaudu 300 eestlast langes võitluses Soome eest ja on peamiselt maetud Malmi kalmistule Helsingis.
Pärast Eesti vabatahtlike tagasipöördumist Eestisse likvideeriti JR 200 kui Soome võitlev väeüksus.
Taasiseseisvumine
NSV Liidu teise okupatsiooni ajal oli Moskva aastatega suurendanud oma otsustamisõigust Eestis toimuva suhtes. Lähtudes poliitilisest tegelikkusest, oli Rahvarinde ülesanne saavutada Eestile suurem tegevusvabadus ja otsustamisõigus, kuid siiski liidu koosseisus.
Keskvõimuga peeti Moskvas läbirääkimisi. Viimati istuti läbirääkimiste laua taga 16. augustil 1991. Erilist edu ei saavutatud ja põhiküsimustes ühist keelt ei leitud.
Seoses Moskvas 19. augustil toimunud riigipöördega tekkis siiski võimalus kasutada lühikest ajaloohetke Eesti iseseisvuse taastamiseks.
Neil päevil, mil mööda Eestit veeresid Nõukogude tankikolonnid, suutsid Eesti poliitilised jõud ületada erimeelsused ja rivaalitsemise, saavutada üksmeele, et 20. augusti hilisõhtul 1991 võis Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine õigusliku järjepidevuse alusel ülemnõukogus sündida.
Eesti NSV ülemnõukogus olid vastuolulised meeleolud, mis ilmnes eriti Eesti Komitee ja ülemnõukogu esindajate aruteludes, kuidas sõnastada iseseisvuse eelnõu Eesti Vabariiki taastatuks kuulutav osa.
Eesti Komitee juhid võtsid kindlameelse seisukoha, et Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine peab toimuma järjepidevuse alusel, kuigi paljud ülemnõukogu saadikud pooldasid pigem uue vabariigi väljakuulutamist. Nn kolmanda vabariigi välja kuulutamisega oleks antud legitiimsus ka Eesti NSV-le.
Eesti iseseisvuse taastasid eestlased ise, kuid oluline oli sealjuures välisriikide toetus.
Rääkimata eksiilis elavate eestlaste tohutust rollist, kes poole sajandi jooksul hoidsid oma tegevusega aktuaalsena Eesti omariikluse taastamise ja seda eriti rahvusvahelisel tasandil.
20. august 1991, kui ülemnõukogu iseseisvuse taastas, oli tõeline rahvusliku ühtsuse päev.
Ülesehitustöö
Glasnosti ja perestroikapoliitika võimaldatud muudatustega seoses alustati juba 1980. aastate lõpus Eesti majanduselus ümberkorraldustega.
Hakkas tekkima eraettevõtlus, riiklikke ettevõtteid sai reorganiseerida aktsiaseltsideks.
Välismaal, eriti Rootsis elavate kaasmaalaste abiga korraldati koolitusi majandusest ja juhtimisest. Esimene Eestist pärit rühm oli Stockholmis veebruaris 1990 kahenädalasel koolitusseminaril (Management Training Programme).
Rühmas oli 11 juhtivatel kohtadel töötanud inimest, kelle koolitamine toimus eestlaste palvel.
Rootsis osaleti aktiivselt humanitaarabi korraldamisel Eestisse ning Rootsi-Eesti sõprussuhete arendamisel kohalike omavalitsuste ja eriti organisatsioonide tasandil.
Paljudel Eesti linnadel on Rootsis ja USAs sõpruslinnad, sageli tänu väliseestlaste algatusele.
Rootsi kirik ja selle piiskopkond hakkas taasiseseisvunud Balti riikidega looma sidemeid, et aidata kaasa ühiskonna demokraatlikule arengule.
Stockholmi Högalidi kogudusel olid sõprussidemed Rakvere Kolmainu kogudusega. Suhteid alustati materiaalsest ja humanitaarabist, aidati kohendada kirikut. Algusest peale pandi erilist rõhku noortetöö arenguvõimaluste loomisele.
Högalidi koguduse liikme suuremeelse ja heldekäelise annetusega ehitati kiriku vanast tõllakuurist noortemaja, millest loodeti kujundada Rakvere noorte kooskäimiskohta.
Noortemaja tegevuse eest vastutav inimene viibis kolm nädalat Stockholmis noortetöö koolitusel ja Högalidi kogudus maksis talle kolm aastat palka.
Rakvere sõpruslinn on Sigtuna ja sellestki suhtest on olnud Rakvere arengule palju kasu.
80ndate lõpus ja 90ndate algul oli väliseestlastel kandev roll muudatuste elluviimisel Eesti majanduses, teadustöös ja poliitikas.
Akadeemik Arno Köörnal õnnestus juba novembris 1988 kutsuda Rudolf Jalakas, Ilmar Roostal ja Toomas Käbin Tallinna loenguid pidama.
Tallinna tehnikaülikooli kutsel pidas USAst pärit väliseestlane Walter Yllö 1990. aasta suvel kodueesti teadlastele sisuka loengu. See oli suurearvulisele kuulajaskonnale üheks esimeseks eestikeelseks ülevaateks väljaspool NSV Liidu piire jõudsalt areneva teadusliku töö korralduse ja tulemuste töötlemise kohta.
TTÜ professor Enn Mellikov on öelnud: ”Walter Yllö panus Eesti teaduskorraldusse ei ole piirdunud mitte ainult sellega, et ta piltlikult öeldes meid käekõrval Euroopasse ja Ameerikasse viis, vaid ta on ka oluliselt õla alla pannud Eesti teaduse ja koolituse materiaalsele toetusele.“
Aktiivselt osales nii teadustöös kui poliitikas Tartu ülikooli külalisprofessor, Rootsist pärit Tõive Kivikas. Nii Kivikase kui ka teiste osalemist Eesti ülesehitamises tingis nende patriootlik suhtumine Eestisse.
Need, kes läksid Eestisse, et aidata kaasa muudatuste tegemisele, on suuremalt jaolt oma vitsad kätte saanud. Muidugi vaatasid kodueestlased kahjurõõmsalt pealt, kuidas need inimesed äpardusid, sageli lükati veel tagant.
Õigusriigi ehitamise raskusi Eestis on nimetanud Rootsi kohtuvalitsuse abikoordineerija Per Bylen, öeldes: ”Ümbermõtlemine läheb väga aeglaselt. Nad ise ei võta mingit initsiatiivi. Kõik läheb tohutult aeglaselt. On palju raskem, kui meie oskasime ette kujutada, mõjutada Eesti juriste unustama vana nõukogulikku mõtteviisi.“
Tööd on veel palju
Eesti Vabariigi 22 iseseisvusaasta jooksul sammus eesti rahvas, trotsides kõiki raskusi, oma loomupärase andekuse, visaduse ja sitkusega läänerahvaste üldise eluarenguga kaasa, jõudes kultuurilise ja ühiskondliku küpsuse tasemele.
Eesti rahvas tõestas, et on võimeline iseseisva riigina ise oma elu edukalt korraldama.
Ümberlükkamatu ajalooline tõde on see, et kui poleks toimunud sangarlikku ja võidukat vabadussõda, poleks Eesti Vabariigi ees olnud neid õnnelikke iseseisvusaastaid, mis seisavad kauneima peatükina meie ajaloos.
22 aasta jooksul on eestlased oma saavutusi korranud ja tulemused on olnud kiiduväärsed, mida on tunnustanud lääne ühiskond.
Paraku on nende aastatega ilmnenud ka tõsiseid mõrasid, millele tuleb pöörata tähelepanu.
Kohane on lõpetuseks meenutada sõnumit, mille Tallinna linnaisad raekotta sisenejatele juba 370 aasta eest kivisse lasksid raiuda: ”Õigus jääb ega lase ennast maha suruda ja tema ees peavad taganema kõik õelate tegemised.“