Toomas Kivimägi: Sügav kummardus pärnakate ees

Eesti riikluse, eesti ajaloo, eesti keele, eesti kultuuri ja eesti meele hoidmiseks pole ühtegi paremat kohta kui Eesti, ligilähedaltki mitte. Meie argipäevas ja -muredes kipume selle olulisima tõe tihtipeale unustama ja kas mitte liiga kergekäeliselt ei pühi me kaasmaalased tolmu Eestimaa jalgadelt. Oma riigiga tuleks olla nii tema parematel kui halvematel aegadel. Oma riik ei ole mitte ainult meie õigus, vaid samuti kohustus.

Siinkohal taas kord John Kennedy igihaljas mõttetera tema inauguratsioonikõnest 1961. aastal: ”Ärge küsige, mida riik saab teha teie heaks. Küsige, mida teie saate teha riigi heaks.“

Mitte keegi teine kui meie ise ei saa ega võta vastutust Eesti riigi tuleviku ees. Meie valime need, kes juhivad meie riiki, meie linna, meie valda. Ja nii nagu Tallinna linn ei saa kunagi valmis, ei saa kunagi valmis Eesti riik. Ikka on midagi pooleli. Ikka saaks midagi paremini teha. Ent see, kuhu Eesti riik on 95 aastaga välja jõudnud, on lugupidamist ja austust väärt.

Meid jäi vähemaks

Meil on jätkuvalt üks suur mure ja mitmeid teisi, ent juba oluliselt väiksemaid. Suur mure on see, et meid jäi jällegi vähemaks riigis, maakonnas, linnas. Eelmisel aastal vähenes Pärnu linna elanikkond 400 inimese võrra, maaelanikkond veelgi enam. Sellel on kaks põhjust: madal sündimus ja välismaale elama asumine.

Tunnistan, et kui muus osas oleme saanud enam-vähem hakkama, siis selle probleemiga mitte. Võib ju öelda, et see polegi linna võimuses.

Osalt see nii ongi, ent väär oleks väita, et linnal pole üldse võimalusi neid protsesse mõjutada. Väljarände üks põhjusi on töökohad, kusjuures isegi mitte niivõrd nende puudumine, kuivõrd kõrgepalgaliste, moodsate, IT-alaste töökohtade nappus. Me ei saa kunagi Tallinnaks, aga me pole suutnud meelitada siia mõnda suuremat IT-alast ettevõtet, mis hoiaks rohkem kõrgesti haritud, hinnatud ja makstud spetsialiste Pärnus.

Vihjasin, et äkki minnakse liiga kergekäeliselt. Ärimees Allan Martinson on väljakutsuvalt öelnud: ”Euroopas peetakse riskiks, kui sa lähed ettevõtjaks. Ameerikas peetakse riskiks, kui sa ei lähe ettevõtjaks.“ Viimane tähendab leppimist sellega, et sa jäädki palgatööliseks.

Nii erinev on mõttemaalilm siin- ja sealpool suurt lompi. Kui siinne pakutu ei rahulda, kas ei peaks lahkumise asemel mõtlema oma ettevõtte loomisele?

Suurelt mõtlemine ja enesekehtestamine on tänapäeval uued edu märksõnad. Meie aga usume jätkuvalt, et tagasihoidlikkus on voorus. Väidan, et see on pigem piirang. Kui peame tagasihoidlikkuse all silmas viisakust, vaoshoitust ja väärikust, on asi omal kohal praegugi, kuid muus osas annab see mõttetera pigem aegunud ja vale hoiaku!

Mitte tagasihoidlikkus ei ole voorus, vaid ambitsioonikus on voorus. Elu on võistlus. Kui sul ei ole kotiga ambitsioonikust, sülega kirge ja silm ei sära, siis kõrgemaid mäetippe ei valluta. Unistage ja mõelge suurelt ja te saavutate palju enam. Keegi on öelnud: ”Ainsad piirangud sinu elus on need, mis sa ise oled endale seadnud.“

Mis on hästi?

Muredele tasakaaluks on asjad, millega oleme kenasti hakkama saanud. Veel kord: alustasime 2009. aasta lõpus ja lauanurgal oli tähtaegselt tasumata arveid kolme miljoni euro jagu. Kõik vanad võlad on klaaritud ja uusi maksmata arveid pole. Linna arvelduskontol on enamiku ajast kaks miljonit eurot vaba raha.

Linna laenukoormus, mis ületas kolm aastat tagasi 80 protsendi piiri, langeb selle aasta lõpuks 56 protsendini. Et suudame seda vaid nelja aastaga, uskusid väga üksikud, pigem need, kes pidid uskuma.

Oleme saanud kätte kogu euroraha, mille äravõtmine oli vaid kukesammu kaugusel. Usalduse tekkimine, range finantspoliitika ja kulude kärpimine olid need kolm argumenti, mis veensid. Uuenenud Rannapark, Vallikäär, eakate avahoolduskeskus, Männi tänava sotsiaalmaja on reaalsuseks saanud, Jaansoni rada ja rannapromenaadi pikendus saamas.

Eelnevale võib lisada keskkonnahariduskeskuse, mille tellijaks küll Pärnumaa omavalitsuste liit, ent idee, taotlus ja lõviosa omafinantseeringust pärinevad Pärnu linnalt.

Oleme loonud juurde 102 uut lasteaiakohta, sealhulgas 32 sõime- ja 70 aiakohta. Kindlustundel lasteaiakoha saamisel on oluline seos sündimusega. Just see on põhjus, miks oleme laenude tagasimaksmise ajal investeerinud uute lasteaiakohtade loomisse.

Lisaeelarvega kavandame veel ühe 16kohalise sõimerühma rajamise Tammsaare tänava lasteaeda. Kohe-kohe saab Pärnus teoks esimene eralasteaed tänu Titutriinu lasteaia vahvale kollektiivile. Me ei jäta enne, kui kõigile Pärnu linna lastele on lasteaiakoht tagatud.

Polegi see vananemine enam nii kole! Kiidusõnad kuuluvad Pärnu haigla kollektiivile, kes on teinud väga olulise arenguhüppe kvaliteedi ja konkurentsivõime osas. Nii vahva hinnangu – polegi see vananemine enam nii kole – andsid külalised Mai tänaval valminud õendus- ja hoolduskeskuse avamisel.

Suvel valmib üle kümne miljoni euro maksev Pärnu haigla juurdeehitus Ristiku tänaval, kuhu viiakse kasarmutingimustelt üle naha- ja suguhaiguste osakond, psühhiaatria ja laiendatakse veelgi hooldusravi osa. Kusjuures viimane investeering tehakse kogu mahus haigla enda rahast, kuid kõik, mis tehakse inimese tervise heaks, on hästi tehtud. Ja mida aeg edasi, seda paremini minagi sellest aru saan.

Pärnu Vesi on olnud väga edukas Euroopa Liidu raha taotlemisel, kümnete kilomeetrite jagu uusi vee- ja kanalisatsioonitorusid, lisaväärtusena kilomeetreid uusi ja korralikke teid.

Torude maa sisse paigaldamine pole plangu värvimine, mistõttu tööde tegemise ajal elanike tegemiste häirimine on paratamatu, kuigi pahatihti lubamatu, aga usutavasti vabandab lõpptulemus vahepealsed ebamugavused välja.

Loodame, et õnnestub saada raha Mõrra reoveepuhasti kapitaalseks ümberehitamiseks, et Vana-Pärnuski saaks aasta läbi täie kopsuga hingata. Mitte vähem, muide, ei häiri mind ”haisukollektor“ Kuninga ja Pühavaimu tänava ristmikul, mille lahendamise palun Pärnu Veel kõrgeima hinde saamiseks selle aasta tööplaani võtta.

Ehitajate tee saaga on lõppenud, ja lõppenud säravalt. Läbi aegade üks suuremaid investeeringuid Pärnu linna. Lisaväärtusena saime Tallinna maantee ja Haapsalu maantee ühendustee, 16 kilomeetrit kergliiklusteid ja palju muud, suve suurüritused on linnas tagasi.

Vestluse järel kultuuriministeeriumi kantsleriga olen üsna kindel, et kauaoodatud Kalevi staadion ei valmi 2015. aastal, vaid pigem juba järgmisel, 2014. aastal.

Päriskino ei tule oktoobris, vaid kevadel, kuid samuti 2014. aastal. Linn on valge – valgem kui ei kunagi varem. Oleme saanud etteheiteid, et lapsed ei saa magada, sest tänaval on liiga valge.

Meil on olnud nelja aasta jooksul kasutada raha 400 miljonit krooni vähem ja oleme vähendanud laenukoormust 180 miljoni krooni võrra, et seda kõike saada.

Klassikutele viidates ja eestlaslikult väljendades: pole paha. Sellel kõigel on üks ja olulisim eeldus – Pärnu edusse on kulude vähendamise kaudu panustanud kõik, eranditult kõik pärnakad. Kui 42 000 inimest panustab, ei ole miski võimatu. Sügav kummardus kõigi pärnakate ees!

Valvsust ei tohi kaotada

Vaieldamatult suurim otsus Pärnu jaoks lõppeval neliaastakul on valitsuse otsus eelistada Pärnut Rail Balticu trassikoridori valikul. Mida tagantjärele peaaegu kõik küll ainuvõimalikuks pidasid. Lihtne polnud, teades, et Tartust ja selle tagamaalt on ainuüksi praegu valitsuses kaks korda rohkem ministreid kui Pärnumaalt 20 aasta peale kokku.

Muide, mina saan ”meie“ ministreid kahe kümnendi peale kokku kaks, need on Jüri Raidla ja Andres Varik, veidi leebemalt lugedes tuleb kolmas, Ants Laos, lisaks. Pean silmas ikka neid, kes on ministritoolile saanud Pärnus elades. See on tõsine mõttekoht erakondade Pärnu rakukestele.

Nüüdseks on väga tõenäoliseks muutunud Rail Balticu rahastamine, mille eest tunnustus paljudele eesotsas Siim Kallasega. See on suur otsus, väga suur otsus. Sellele pole lähiminevikust midagi ligilähedast kõrvale pakkuda.

Lõpetada tahaksin rahandusminister Jürgen Ligi sõnadega paari nädala taguse Pärnu Postimehe veergudelt: ”Omavalitsuste tegemistesse oleme jõuliselt sekkunud alates 2009. aastast. Sealhulgas on üks edunäide Pärnu, kus minu rahandusministriks saades oli seis lootusetu. Käidi siingi kabinetis mind veenmas, et ma kuidagi teisiti käituks, aga mõistsime üksteist üsna kiiresti ja reeglid said paika.“

Ei ole rangemat hindajat kui rahandusminister Jürgen Ligi. Kui juba tema nimetab Pärnut edunäiteks, siis peaks kõige suurem kohalik pessimist või oponent peeglisse vaatama ja ehk hoopis endalt mõne küsimuse küsima.

Valvsust ei tohi kaotada. Nüüd, kus majapidamine ehk linna rahaasjad jälle korras, seisavad uued peremeheks tahtjad juba ukse taga, sest jälle on, mida jagada. Ja lubadusi peremeheks saamise nimel tuleb kui varrukast. Eriti ohtlik on see juhul, kui ajakirjanduski lubaduste ”mida rohkem, seda uhkem“ reele hüppab. See on libe tee, mis viib ruttu tagasi sinna, kus Pärnu neli aastat tagasi oli. Siin ilmas on vähe asju, mis on pöördumatud.

The best is yet to come! – parim on veel ees. Need olid sõnad, mida lausus Barack Obama oma tänukõnes vahetult pärast seda, kui oli selgunud tema tagasivalimine USA presidendiks. Pärnu paremad päevad on samuti ees. Mina selles ei kahtle, mina usun. Kui ka teie usute, siis nii lähebki!

Artikkel põhineb Toomas Kivimägi 23. veebruaril Pärnu kontserdimajas toimunud kontsertaktusel peetud sõnavõtul.