„Kui need Raeküla männid meil laulvad meretuules, siis kauneid mälestusi sa selles laulus kuuled …“ kõlasid armsaks saanud hümni sõnad 13. märtsi hommikul Raeküla koolis.
Raeküla kool tähistas saja aasta möödumist hariduselu algusest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõnda algas noorema kooliastme õpilaskonverents teemal „100 aastat hariduselu Raekülas“. Ja kauneid mälestusi jagus kõnelejatel kuhjaga, mälestusi ajast, kui just nende mändide all sai alustatud oma kooliteed. Konverentsi pidamise kohtki oli sümboolne – Raeküla Vanakooli keskus, maja, kus esimest korda Raekülas hakati koolitarkust jagama.
Mõte selline konverents korraldada hakkas idanema juba sügisel. Konverentse on siin ennegi peetud, kuid seekord oli soov teha midagi teisiti, et suur haridusjuubel eriliselt meelde jääks. Paar ettevõtlikku õpetajat võttis käsile projektikirjutamise, et korralduse finantsiline pool paremini sujuks, tehti kokkulepped külalisesinejatega ja pandi paika, milline osa on õpilaste kanda. Muretseti kvaliteetne filmikaamera, et sündmust paremini jäädvustada ja ettekannete tarvis filmiklippe salvestada.
Tõsisem töö läks klassides lahti jaanuari alguses. 1.–5. klassi õpilased intervjueerisid kodudes oma pereliikmeid, sugulasi ja isegi naabreid, uurides, kes neist on kunagi Raekülas koolis käinud või siin õpetajana töötanud. Küsiti, millised õppeained ja õpetajad on enam meelde jäänud, mida tehti vahetundides ja pärast tunde, kus käidi reisidel ja millised olid klassiõhtud. Uuriti, milline oli koolivorm ja mida koolis süüa anti.
Huvi tunti ka selle vastu, milliseid koerusi vanal ajal koolis tehti ja kuidas nende eest nahutada saadi. Kõik vahvad vastused vormistati kas uurimistööna paberil või slaidikavana, lisades toredaid pilte oma vanemate kooliajast.
Järgnesid tööde ettekanded klassides. Seejuures mõtles iga klass, kuidas oma tehtud tööd paremini ja huvitavamalt kooli konverentsil tutvustada.
Et ettevalmistused olid viljakandvad ja tehti ära suur töö, selgus konverentsil, mis kujunes sisutihedaks, huvitavaks ja meeldejäävaks. Konverentsi avasõnad ütles klassiõpetaja Pille Nurk. Järgnes kooli hümn ja huvijuht Riita Tõniste põnev ning informatiivne ettekanne. Tõniste kõneles, milline oli eluolu Raekülas sadu aastaid tagasi, kuidas paik üldse sellise nime sai ja kuidas siia rajati esimene kool, samuti sellest, milline oli kooli edasine areng ja käekäik ning kuidas lõpuks valmis praegune koolimaja. Hea sõnaga meenutas ta kooli varasemaid direktoreid, kauaaegseid õpetajaid ja perekond Pätsi teeneid esimese kooli asutamisel.
Seejärel oli esinemiskord kooli kõige noorema, esimese klassi õpilase Birgit Nurmbergi käes. Birgit jutustas slaidikava toel oma pere viiest liikmest, kes enne teda on siinses koolis õppinud. Väikese tüdruku ladus ja julge esitus võlus kõiki ja ta sai tormilise aplausi osaliseks. Edasi sai näha videolõiku, milles 2.a klassi Rando Kaur küsitleb oma ema, et teada saada, mida vahvat ta kooliajal tegi. 3.b klassi õpilane Lilly Meigo koos õpetaja Kaja Salumäega näitas fotosid oma klassi ettevõtmistest kolmel kooliaastal. Lilly vaba ja emotsionaalne jutustus näitas, et nende klassi lapsed on tõesti nautinud ühiseid tegevusi ja neil on, mida meenutada veel aastate pärast.
Edasi astusid kuulajate ette külalistena Raeküla kooli endine klassiõpetaja Ellen Lume ning Tallinna Ülikooli dotsent ja õppejõud Maria Tilk. Õpetaja Lume, keda paljud lapsevanemad oma intervjuudes kui armsat esimest õpetajat mäletasid, jutustas rohke pildi- ja filmimaterjali abil kunagisest oktoobrilaste ja pioneeride ajast, avades lastele seni täiesti tundmatu maailma: punased kaelarätid, tõotused, rühmakoosolekud, laagrilõkked, rivivõistlused, ööhäired, tähtsad ametinimetused ja ülesanded rühmades ning palju muudki.
Maria Tilk aga meenutas eelkõige oma kooliaega vanas Raeküla koolimajas, vahvaid vahetunde koolihoovis, staadioni ehitust, jalgrattasõite ja seda, et lõbusaid ettevõtmisi kaaslastega oli siis palju. Põhjuseks muidugi arvutite ja telerite puudumine. Lõpetuseks pani ta kõigile südamele, et tuleks võimalikult palju üles kirjutada, pildistada ja filmida tänapäeva koolielu, sest juba homme on see ajalugu, mis väärib säilitamist.
Konverentsile mahtusid veel toredad filmilõigud, milles 3.–5. klassi õpilased tegid kokkuvõtteid oma uurimustest, meenutasid põnevamaid seiku vanemate intervjuudest ja avaldasid oma arvamust kooliskäimise kohta. Elevust tekitav ja rohkelt kogemusi andev oli nii nende lõikude filmimine kui ka iseenda esinemise nägemine kinolinal.
Hoolimata sellest, et konverents kestis pea kaks õppetundi, jaksasid ka kõige pisemad, esimese klassi lapsed kõik ettekanded rahulikult ära kuulata ja see näitab küll ettevõtmise õnnestumist.