Lavastuses vahelduvad “Tõe ja õiguse” V osa pildid I osa omadega, uut algust ja töörügamist kujutavad mõlemad. Vana Andrese (Madis Kalmet) mälestusi külastab ammu Vargamäelt lahkunud Krõõt (Carmen Mikiver). Vahur Puik/Rakvere teater

Eemalt paistavad päikest näinud katused ja Vargamäe rohetavad aasad. Kostab lindude laul läbi jutusumina ja autode müra. Kaunid suverõivad ja jäätist limpsivad suud annavad ilmselgelt aimu taluelu kaema tulnud linnasakstest.

Samal teemal: Näitlejad viskavad Vargamäel labidad nurka (8)

Vargamäe kogu oma olekuga haarab külastaja tammsaarelikku õhkkonda. Majad, heinamaad ja aed on kui loojad omaette. Kolmveerand tundi enne etenduse algust kohale jõudnud, kihavad Vargamäe aasad juba päikest nautlevatest teatrihuvilistest.

Tammsaare kunagiste hoonete ja kauni looduse näol on vaatamist tükiks ajaks. Pakutakse jäätist, suupisteid ja jooke, populaarne kaup on päikesesirmid. Nagu selgub, ei ole selleta kerge etendust jälgida: nii päike kui mängulava jäävad ühte ilmakaarde, publik neile aga otse vastu.

Tribüünide ees valju häält teha püüdev sõbralikkusele ja ligimesearmastusele kutsuv daam üritab igale külastajale koha leida. Kohti pidavat jätkuma 800 vaatajale!

Algul võimatuna näiv ülesanne laheneb siiski kui võluväel, ilmselt väljamüüdud etendust mahuvad vaatama kõik kohaletulnud.

Inimkeeli kõnelev koer

Ostan kava ja võin rõõmustada, et pole maksnud vaid reklaami eest. Kava on sisukas, selgitab palju ja pakub rohkelt huvitavat lugemist Tammsaare teemadel. Geniaalne mõte on olnud üles joonistada Vargamäe rahva sugupuu, mida isegi etenduse vältel mitu korda kiikan – et ükski nüanss kaotsi ei läheks.

Imestame enne etenduse algust, kas Ago Anderson mängib tõepoolest ainult koera. Ja mängibki. Kuid ei ole ta sugugi ainult koer. Ta on nimelt inimkeeli kõnelev koer Pollo, kes paneb publiku muhelema ja hoiab omal moel kogu tükki tervikuna koos. Rääkima pandud koduloom on suurepärane leid, see lisab niigi tuttavale “Tõele ja õigusele” värskust ja humoorikust.

“Vargamäe kuningriik” tugineb peamiselt “Tõe ja õiguse” viiendale osale, millesse on osavalt põimitud teose esimese osa sisu. Mõlemas raamatus on ju kirjeldatud saabumist, lootust, tõe otsimist ning inimlikke muresid ja rõõme.

Võiks arvata, et nii võib tüki sisu päris pea peale pöörata, ometi jääb etendus tervikuks ega muutu segaseks isegi siis, kui viienda osa sisuga päris tuttav ei ole.

Lihtsalt ja mõnusalt on lahendatud lavakujundus. Kunstnik Aime Unti seatud mänguplatsi läbiv peamiselt sookraavi rolli etendav tumeda liiva riba ning Oru ja Mäe värav ongi laias laastus ainsad püsivad kujunduselemendid. Väga huvitavalt panustavad nii visuaalsesse kui helilisse kujundusse inglikostüümis koorid kogu Eestist. Kord loovad nad helilise tausta, kord kujundavad ruumi.

Üle ei saa ka lava ääres puude vahel rippuvast hiiglaslikust kellukesest, mille rolli kohta ootab publik kogu etenduse aja selgust. Hiljem loen kavast lavastaja Jaanus Rohumaa tänukirja: “Tänan Mae Kivilod, et ta minuga eelmisel suvel Vargamäele kaasa sõitis ja aitas meelde tuletada ühe ammuse unenäo. Nägin seda teatrikoolis ja siis rippus taevas suur kell ning inimesed kõndisid lauldes värava poole. See tuli mulle Vargamäel meelde.” Vahest oligi tegu lavastaja unenäo tõekssaamisega.

Sügava sisuga kerge tükk

Ei saa ühtki halba sõna öelda ka näitlejatöö kohta. Kahe teatri koostöö on vilja kandnud ning osatäitjad saavad oma rollidega ilusti hakkama, teatrikriitiku arvamust ei oska siinkohal küll ennustada – mis vahet sel tegelikult ongi. Teatrite otsus jõud ühendada on tõepoolest vilja kandnud. Juba fakt, et mikrofonideta hakkama saadi, kõneleb trupi tublidusest.

Pealtnäha tagasihoidlik ja malbe Indrek on Märt Avandi esituses tõepoolest vaga, andes aga aimu sügavast põhjast. “Ma olen kõigest kraavikaevaja,” teatab ta, jättes kõrvale linnas õpitu.

Ka Madis Kalmet väärib ainult kiidusõnu: tema mängitud vana Andres on tõsine, töökas ja veidi pessimistlik Eesti mees. Noor Pearu (Sepo Seeman), kuningas, nagu ta end nimetab, kuseb kaevu ja teeb muid sigadusi, samal ajal kui Andres (Üllar Saaremäe) tööd rügab. Vargamäe nagu Vargamäe olema peab. Carmen Mikiver tasase Krõõdana ja Ülle Lichtfeldt pisut võimuka Maretina vastavad samuti vaataja nägemusele raamatutegelastest.

Kandes vabaõhuetenduse tiitlit, on “Vargamäe kuningriik” suviselt kerge ja kaasahaarav. Neid omadussõnu ei tohiks siinkohal seostada kergekoelisuse ja pinnapealsusega. Tegemist on ju ikkagi Anton Hansen Tammsaarega.

Maris Kuuda

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5