Juhtkiri: Kaukaasia peegelpilt
12.08.2008 00:01
Kalev Vilgats, toimetaja
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Venemaal võttis kaua aega, aga lõpuks on soovitud tulemus
käes. Grusiine provotseeriti igal võimalikul viisil: loobiti suurest kõrgusest
pomme Gruusia küladele, tulistati Gruusia territooriumi kohal alla mehitamata
luurelennukeid, korraldati posti- ja sideblokaade, lasti õhku gaasitorusid.
Grusiinid närisid sõrmenukke, aga talusid vaikides.
Lõpuks pidi kannatus lõppema ja karikas pilgeni saama. Kes keda Gruusia ja Lõuna-Osseetia piiril tulistas, polegi oluline. Relvi on sealkandis rohkem kui maaharimisriistu ja kellelgi sügelesid näpud ammu. Täkkesse läks ka ajastus: olümpiamängude avamispäevale, kui kõigi pilgud olid niikuinii Pekingile suunatud. Venemaal polnud vaja isegi korraliku provokatsiooni korraldamiseks pead murda, see poleks võib-olla kuigi vettpidavalt välja kukkunud.Lõpuks ometi avanes Moskvale võimalus oma “pehmes kõhualuses” korda looma hakata, Gruusia-nimeline tülikas väikeriik oli niigi kaua omatahtsi tegutsenud. Venemaa teab, et on läinud liiga kaugele, ja ootab pingsalt maailma reaktsiooni. USA käed on seotud Iraagis ja muret teeb Iraan, millega Venemaal on mõnusad suhted. Euroopa võiks anda Venemaale Euroopa Nõukogust jalaga, külmutada pangaarved, peatada partnerlusläbirääkimised. Venemaa omakorda vastaks gaasikraanide koomale keeramisega, aga see peaks innustama Euroopat otsima pääsu sõltuvusest Vene energeetikast. Moskva omakorda on huvitatud, et gaasi- ja naftadollarite voog ei raugeks. Maailm on silmitsi tõelise sasipuntraga. Ent selles olukorras ei ole võitjaks Venemaa. Moskva ei oska leida sõpru või vähemalt elada heanaaberlikult. Endiste sotsialismileeri riikide umbusk Venemaa vastu on mitmekordistunud ja pole välistatud, et hakkab tekkima tõesti soov eraldada agressiivne suurriik taas sanitaarkordoniga. Eestilgi on põhjust praeguse sõja puhul tõsisteks mõttetalguteks.
|