Puhkenud Gruusia-Venemaa konflikti lähtepunkti võimalikke versioone on mitu, üks keerulisem ja mitmekäigulisem kui teine. Tavaliselt toimivad lihtsad skeemid, liiga keerulised jääksid tegijate taha kinni. Parimad on skeemid, mida saab suuliselt edastada. Mitte üle kolme käigu. A teeb seda, B reageerib ja astub valmisseatud lõksu, A kasutab olukorra ära ja võidab.

Samal teemal: Venemaa tuleb viivitamatult peatada Vene oht endise liidu riikide kohal Rüütli platsil toetati Gruusiat Rünnakuoht püsib Kõigi eestimaalaste avalik pöördumine Gruusia toetuseks Kommentaar: Grusiinid saavad kõigi eest Vastuolulised kommentaarid Juhtkiri: Kaukaasia peegelpilt

Gruusia osutus n-ö käima tõmmatuks. Thbilisit provotseeriti pikalt ja põhjalikult. Nii kuulujuttudega(?) koondatavatest vägedest kui otsese õrritava tulistamisega Lõuna-Osseetia asulatest. Tulistajateks väidetavalt nn vabatahtlikud, kes tegutsesid äärmiselt küüniliselt – tulistades küladest. Igasugune vastutuli pidi paratamatult tabama tsiviilobjekte.

Et Gruusia ei saanud lasta lõpmatuseni oma külasid hävitada ja vastata oli vaja, küpses ilmselt Thbilisis plaan vastureaktsiooni käigus kogu asi lahendada. Blitzkrieg’i korras vallutada kogu territoorium, sulgeda Roki tunnel ja teatada, et vaidlusalune territoorium on tagasi toodud valitsuse kontrolli alla.

Kuid siin sündis valearvestus. Küllap eeldati, et olümpia ajal ei söanda või ei jõua Venemaa suurejoonelist vastutegevust alustada. Või kui isegi alustab, suudab Gruusia enne Vene väeüksused ja nende varustusteed kontrolli alla võtta, kui asi põrguks läheb.

Aga läks põrguks. Just seda oligi oodatud. Niipea, kui Gruusia alustas vasturünnakut, käivitus ammu ootel Vene sõja- ja propagandamasin. Kogu maailmale paisati sõnum, et Gruusia tulistab kaitsetuid inimesi. Gruusia pidi selle infovoo taustal paistma kui okupant ja Venemaa kui kaitsetute kaitseks tõusnud kangelane.

Kuid paraku pingutas Venemaa üle nagu ikka. Vastulöögid ei jäänud vaidlusaluse territooriumi piiresse. Vene lennukid asusid pommitama üha kaugemale jäävaid objekte alates sadamatest, lõpetades Thbilisi lähedusse jäävate lennuväljadega.

Seda kommenteeris teleintervjuus CNNile Venemaa suursaadik ÜRO juures Vitali Tšurkin. Reporteri küsimusele, kas venelased ründavad nüüd grusiine, vastas Tšurkin nii: “Ei, me ei ründa grusiine. Me tõrjume Gruusia agressiooni ja mõnikord peab sellistes olukordades kandma hoolt militaarobjektide eest ... Kui on tsiviilohvreid, siis ... kahjuks selliseid asju juhtub lahinguolukorras.”

Militaarobjektide all pidas Venemaa saadik ilmselt silmas kõikvõimalikke üle kogu Gruusia paiknevaid lennuvälju jms, mis on nüüd pommirahe all. See, et “täpsuspommitamise” käigus pudenes üht-teist elumajadele, on paratamatus.

Kuid olgu, sõjas on nagu sõjas. Ei ole kumbki pool ingel. Seda enam, et Venemaa mängib teadlikult Kosovot. Nimetades Lõuna-Osseetias toimunut etniliseks puhastuseks, võtab ta õiguse selle lõpetamiseks rünnata ülejäänud Gruusiat. Nii nagu NATO ründas Serbiat, lõpetamaks genotsiidi Kosovos. Ainult Venemaa unustab, et ta on ise endale võtnud rahuvalvaja rolli ja rahuvalve mandaat ei anna selliseid volitusi. On ilmselge, et Venemaa rahuvalve on läbi kukkunud ja olukorra muutmiseks on vaja muudatusi.

Kogu selle loo juures hämmastab, kuidas ajalugu õpetab ainult ühte: seda, et ajaloost ei õpita. Niisugust provotseerimist on ju nähtud ennegi ja korduvalt. Olgu näiteks 1870. aasta Prantsuse-Preisi sõda. Pikka aega kestnud pinge keeras üle võlli geniaalne poliitik Otto von Bismarck. Kasutades ära üht ebameeldivat telegrammi, võimendas ta sõnumit ja sokutas selle prantslastele. Nende närv ei pidanud vastu ja sõda puhkes.

Oh üllatust küll, aga lüüa sai see, kes allus provokatsioonile. Prantsusmaa kaotas olulisi tükikesi territooriumist ja sõja käigus tugevnes Preisimaa niivõrd, et suutis liita Saksamaa. Kas tuleb midagi tuttavat ette?

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: