Välisriigis elamine kasvatab maailmakodanikuks

, vabatahtlik Šotimaal
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hannele (keskel) on Šotimaal elades leidnud palju eri rahvusest sõpru.
Hannele (keskel) on Šotimaal elades leidnud palju eri rahvusest sõpru. Foto: Erakogu

Hiljuti sattusin vaatama dokumentaalfilmi „Hope in a Sling Shot” Palestiina-Iisraeli suhetest. Sealt jäi kõlama repliik intervjueeritavalt: “Näe inimest, mitte rahvust!”


Hiljem küsimusteringis mainis keegi teine, et just niimoodi näeb tema Euroopat – segasummasuvilalikku inimkatelt.



Olen oma kaheksakuulise välismaakogemuse järel samal mõttelainel. Kuigi uute inimestega kohtudes on peaaegu alati vaja vastata: “Ma olen Põhja-Euroopast, Eestist,” ei mängi see hilisemas suhtluses erilist rolli.



Väga paljud edinburghlased vaatavad enne, mida sa teed ja kuidas käitud, kui otsustavad sinu kui mingi rahvuse esindaja üle. Võib-olla olen kogemata just selliste seltskondade otsa sattunud, aga ma ei kurda.



Väikese riigi võlud


Ühel pärastlõunal mitu kuud tagasi juhtusin Euroopa ning identiteedi teemadel vestlema paari hea sõbra ja vabatahtlikuga. Esindatud oli kolm arvamust: üks ei arvanud teemast midagi, oli täiesti ükskõikne. Teine noormees tituleeris end päritolult maailmalapseks, pooldas igati segasummakatla ideed ning proovis mõista, kuidas mina suudan oma riiki niivõrd armastada, et minu enesetutvustus algab tihti lausega „Tere, minu nimi on Hannele, ma olen eestlane”.



Olen alati olnud patriootlik, Eesti meelt ja usku. Isegi kui mulle paljud asjad, mis kodumaal juhtuvad, ei meeldi. Ometi pidin ma selleks, et lõpuks täpselt aru saada, kust ma tulen ja kes olen, kolima aastaks 3000 kilomeetri kaugusele!



Esimeste kuude jooksul tundsin korduvalt, kui hea on olla pärit väikesest riigist (kus tunned umbes poolt elanikest). Pealekauba on eestlaseks olemine osutunud üsna tänuväärt tõsiasjaks, sest 90protsendise tõenäosusega oled sa teistele esimene omasugune ning juttu jätkub kauemaks.



Segasumma-Euroopa


Järjest rohkem uhkust tunnen igasuguste saavutuste ja Euroopas imelikuna tunduvate faktide üle. Järjest rohkem tunnen vajadust Eestit tutvustada, minu (meie?) arusaamu selgitada ja niimoodi segasumma-Euroopat luua. Sest just see, et ma nii kindlalt tean, kes ma olen, aitab mul end tunda eurooplasena. Euroopa kodanikuna.



Euroopa Liit pole enam ammu (või kunagi) olnud üksnes mingi valitsustevaheline kokkulepe. Piirid on lahti, keeled suus ja sõit kõikjale võimalik (kuigi Šoti pealinnast Tallinna jõudmiseks kulub jätkuvalt umbes kümme tundi).



Kõvasti alla poole mu tutvuskonnast on šotlased, inglased ja iirlased. Ülejäänud seltskonna moodustavad sakslased, soomlased, prantslased, türklased, austerlased, poolakad, rootslased, norrakad, hispaanlased, venelased, rumeenlased, horvaadid, kreeklased, ameeriklased, austraallased, nepaallased, taiwanlased, indiaanlased ... ja maailmakodanikud.



Mõne puhul ei saagi öelda, kust ta pärit on, sest ta on elanud nii paljudes paikades, et nimest piisab.



Värskem tulevikuvaade


Kui siis sellest kultuurisegust leida inimesi, kelle arvamused, ideaalid ja unistused on täpselt samasugused kui sinul ... Miski muu ei suuda luua ühtset euroopalikku ja maailmatunnet. Mitte miski!



Näiteks viibisime seltskonnaga öösel kõrgel mäetipul metsiku tuule käes ning avastasime eri kultuuride traditsioonilisi rütme ja laule. Kui keegi minu käest kunagi küsib, mis tunne on olla eurooplane, räägin talle sellest ööst.



Aastane kõrvalepõige Šotimaale on muutnud mu elu üsna põhjalikult – peamiselt just võimaluste, tutvuste ja otsuste kaudu, mis mul nüüd maailmas on. Eestisse jäädes oleksin nende ideedeni jõudnud vist viie aasta pärast.



Kunagised plaanid on tundmatuseni muutunud, värskema vaate saanud. Olen üsna kindel, et praegune segipaisatud ideede ja huvide kogum on varasemast tunduvalt keerulisem, täielikum, avatum ja iseteadlikum.



Niisiis, mis on Euroopa? Ausalt, ma täpselt ei tea, sest see muutub üsna tihti. Igatahes on ta vajalik. Ta on sisult inimlik ja ideaalidesse pürgiv ning see on hea, sest „lahendused on alati lihtsad, olukorrad keerulised” („Hope in a Sling Shot” režissöör).

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles