Ühel päeval toimetas üksik naine, peas tume rätik, ühe Pärnumaa lähedase saare ja Häädemeeste vahelise veesõiduki ninas. Ta võttis keraamilisel nõul, mis vastu rinda surutud, kaane ära. Siis kallutas ta anumat nii, et tuul selle sisu merele kannaks. Korraks oli näha justkui tolmujuga.
Tellijale
Kuule, viska mind kuhugi ära!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Naine kummardus, võttis jalge ette maha pandud lilleõie ja viskas selle tuhale järele. „Igavest rahu sulle,“ pomisesid huuled ja niiskeks läinud silmade juurde tõusis käsi pisaraid pühkima. Nii ilusal suvepäeval nii kurb sündmus!