Homme Pärnu Endla teatri Küünis esietenduva “Võikõllase üü” lavastaja Enn Keerd nimetab vastse tüki tinglikult “Elamata Eesti eludeks”, sest selles kujutatud inimesed nagu ei elaks elusid, mis saatus oli neile algul määranud.

“Kui poleks olnud sõda ja okupatsiooni, siis need tegelased oleksid elanud hoopis teisiti ja nende elud poleks nii puntrasse jooksnud, nagu nad tegid,” sõnas Keerd.

Samal teemal: Uuslavastus pakub laia tundeskaalat

Jaan Kruusvalli kirjutatud “Võikõllane üü” on ehk kirjaniku “Pilvede värvide” ja “Vaikuse vallamaja” varju jäänud, kuid Keerdi arvates sugugi mitte materjali nõrkuse, vaid pigem olustiku tõttu. Mõnele teisele lavastajale võis selles kujutatud läinud sajandi kuuekümnendate Eesti kolhoosielu kaugeks jääda, maal kasvanud Keerdil sellist muret polnud.

Siiski ei jõua tükk lavale puhtakujulise 1960ndate maaelu kajastusena. Ajalist tinglikkust rõhutab Silver Vahtre püstkoja motiivil baseeruv lavakujundus, seega toimub tegevus ühest küljest igavikulises ajas-ruumis, teisalt püsib teatud kindlas ajas.

“Ta ei tohiks siiski mõjuda dokumentaal-ajaloolise näidendina. Inimese tundeelu pole ju sajandite jooksul eriti muutunud. Põhivajadused, põhitungid on ikka samad, olme muutub, aga me teeme nii, et lavastus on olustikuline ja samal ajal üldinimlik,” seletas Keerd.

Näidendis endaski pole Kruusvallile omane rahvusliku mälu või ajaloo külg nii määrav, kõige tähtsamad on inimlikud suhted. Kogu olme kumab tegelastest.

Otsest faabulat on Kruusvalli näidenditest Keerdi hinnangul raske leida, sest ta keskendub rohkem tundetoonidele ja värelustele. “Kruusvalli näidendites on põhisündmused nagu ära toimunud ja me näeme need sündmused läbielanud inimesi. Mõni sündmus toimub meie silme all ja need on väga dramaatilised,” rääkis Keerd.

Kruusvalli näidendite tegelased võivad küll tunduda erilised, kuid autor on need siiski elust endast leidnud. Keerdki tunnistas, et mõnel juhul tundus näiteks naistegelase käitumine kummaline, Kruusvall aga öelnud talle: “On selliseid naisi.”

“Lugu on iseenesest väga lihtne: kolhoosiperes elavad lesknaine, tema ema ja poeg. Talu on käest lastud, naine on kolhoositööst väsinud ja tülpinud. Ühel päeval ilmub sinna tallu üks mees, kes on kodust ilma jäänud, olnud küüditatud ja otsib endale kodu. Tal tekivad naise suhtes tunded ja naisel mehe suhtes mingid ootused, aga inimesed ei oska rääkida armastusest. See on armastuse lugu, milles tehakse koos tööd, vahel nägeletakse, aga lihtne lause “ma armastan sind” tuleb täiesti lõpus,” rääkis Keerd.

Omalaadse panuse andis “Või-kõllase üü” valmimisse Enn Keerdi tütar, hinnatud koreograaf Renate Valme, kes tegi lavastusele muusikalise kujunduse. See juhtunud nii, et Renate küsinud isalt lugeda teksti, millega too tööd teeb. Kruusvalli näidendit lugedes pakkus ta välja muusika, mis võiks lavastuses kõlada.

Keerd öelnud siis, et tehkugi tütar kogu muusikaline kujundus. Teatri juhtidele sobis see samuti ja nii läks.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0