Põllu võib mõneks ajaks puhkama jätta

Tallinnas elav Kriisa põikas nädalaks Pärnusse ja leidis aega kirjutamispisikust pajatada. Triloogiale järge ei tule ja nii võib kirjanduspõllu mõneks ajaks sööti jätta.

Näitlejat oli nauditav kuulata: selge diktsioon, täpne väljendus.

"Et mu värskes romaanis "Naine" on palju kirjutatud teatrist, tahan toonitada: teater on vahend, et rääkida millestki suuremast. "Naises" ei ole pildid peategelase visioonidest tekkinud ainult teatri kaudu, pigem elu, suure eluteatri kaudu," pidas autor vajalikuks mainida.

"Naine" on "Võõra" ja "Tüdruku" järg, olles ometi iseseisev. Võib öelda, et kokku moodustavad need triloogia. "Tüdrukus" on autori meenutused lapsepõlvest, kuidas ta teismelisena Siberist üksi rongiga Eestisse sõitis. "Võõras" pajatab sellest, kuidas Siberist naasnu oma kodumaal võõraks arvatud oli, mis raskusi ületada tuli.

"Naine" on juba küpsenud peategelasega, kelle elupildid jooksevad riburada pidi autosõidul abikaasa kõrval. Auto muudkui sõidab, akna taga vahelduvad metsad, põllud, bensiinijaamad. Naise peas kangastub ta elu, nähtamatu saab nähtavaks, tulevad esile need mälestused, mis teiste eest varjatud, aga endale tähenduslikud: armastuses, suhetes, teatris. Naised peategelase meenutustes on näitlejad nagu autorgi.

"Olen oma romaani pannud kallilt hoitud hetked. Nähtamatud asjad vormivad inimest, tema isiksust. Ja mul on pikk elu olnud," mõtiskles autor.

Tiia Kriisa ema oli teatrihuviline ja Ristiema raamatus ongi nagu ema. Aga Ristiemal on prototüüp suguvõsast. Ta omandas Berliinis näitlemist õppides kõrghariduse, aga temast ei saanud näitlejat.

"Ristiema ütles mulle: Tiia, eluteater on palju rikkalikum kui lavateater! Seepärast ma ei jäänudki lavale," avaldas vestluskaaslane.

Raamat on ilukirjandus, kus muu hulgas väljavõtted päevikutest, mida autor pidanud. "Naine" on elus kogetu segus fantaasiaga.

Enamik "Naises" on sellist, mida autor oleks tahtnud, et see oleks ja toimiks. Teos annab filosoofilise pildi autori visioonist elu kohta.

Hea jääb meelde, kosutab. Head inimesed, värvid, lõhnad ja aistingud - see oli koorem, mis tuli maha panna raamatutesse.

""Tänutunne" on supersõna. Inimesed, kellega olen kokku puutunud, on mulle palju andnud, minus on vajadus saanu eest midagi tagasi anda. Tänu neile, kes on minu eluteed vormida aidanud," tunnistas autor.

Näitlejast kirjanik lisas naerdes, et ta on ilmselt kaksikelu elanud: näitlejaameti kõrval elas temas kogu aeg soov kirjutada. Kõik Endla osaraamatute valged leheküljed on tal täis kirjutatud ja siiani alles.

"Need on mu sisemonoloogi märkmed, et sain toita etenduse rolli. Muide, Ita Ever küsis minult hiljuti: "Tiia, kuidas on see võimalik, et olete hakanud nüüd kirjanikuks? Ma kuulen sellist asja esimest korda ..."

Tiia kirjutab oma sõnutsi aeglaselt, raamatute vahe on paar aastat. Vastutus sõna ees olevat nii suur, et ta kaalub lausa iga väljendit. Sõna väge õpetas hindama teater, kus laval tuli maailmakuulsate näitekirjanike tekste öelda. Võimalik, et lavatekstid on selleski "süüdi", et Tiia Kriisa raamatute tekstid on äärmiselt kontsentreeritud.

Kirjandusteadlane Maie Kalda on "Naise" kohta öelnud: "Tihedus, teadagi, on iseväärtus, autori professionaalsuse kindel näitaja. Mulle meeldis, et raamatu väikse leheküljemahu juures on seal ometi mitut laadi ning eri häälestuses plokke, nagu "staažikas abielupaar omavahel", "noore naise valus armastuslugu", "küüniline dialoog piksevihma all". /.../ Järelmõju mulle isiklikult oli tugev."

Kirjandusteadlase Asta Põldmäe hinnangul on kirjanike ringkonnad Tiia Kriisat algusest peale tõsiselt võtnud.

Mõistagi võib autor nimetatud korüfeede hinnangute üle rõõmustada, ometi pole ta söandanud vastata jaatavalt ettepanekule astuda kirjanike liidu liikmeks.

Ehkki peas liigub mõte, et nüüd võiks pisut "põllul puhata lasta", ajab juuri üks mõte: võib-olla oleks kirjastuse Ilmamaa abiga aeg koondada samasse teosesse Loomingus ilmunud novellid? Samuti ei anna päriselt rahu soov proovida sulge näitekirjanikuna.

Katseid on juba tehtud ja neist mäletavad pärnulased kindlasti mononäidendit Aino Kallasest, peaosas Tiia Kriisa ise. See oli Soome kultuuri instituudi tellimustöö Kallase elust, kuhu Kriisa kirjutas sisse oma mõtted. Tellimusi on olnud teisigi.

Praegu püüab vastse raamatu autor töömõtteid tõrjuda, puhata ja Pärnus laste ning lastelastega olla. "Teate, mis ma märganud olen: iga laps ja lapselaps tahab, et ta ema ja vanaema oleks edukas, nii-öelda veel sadulas ja respekteeritav, teostaks end kogu aeg. Nad saavad sellest oma tegemistes ja pürgimistes tuge," avaldas ta.

"Pole suuremat rõõmu kui see, et tegevus, mis sulle meeldib, meeldib su lähedastelegi. Muide, mu raamatute esimene lugeja-kommenteerija on abikaasa Ingo Normet. Pärnusse tahan aga taas tulla ja koos lastelastega palju päikest võtta," kinnitas vestluskaaslane silmade särades.