Henn Tiivel: Tants on hea kunstiline kasvatus, mis ühendab endas muusikaõpetuse, sotsiaalse kasvatuse, kehalise treeningu, eneseväärikuse kasvatamise ja käitumisõpetuse

1970. aastast tantsupidude korraldamises osalenud staažikas tantsupedagoog peab Pärnus pensionipõlve, kuid tegutseb endiselt tantsijate konsultandina ja tunneb rõõmu, kui tema teadmistest ja kogemustest noorematele kasu on.

Mul oli Hummuli algkoolis väga hea õpetaja Juta Talviste, kes õpetas meile võimlemist, tantsu ja ringmängu. Ju see siis sobis mulle, võib-olla mul polnud niipalju teisi andeid. See pole mingi ime: kui hakkad midagi tegema, teedki.

On vaja tahta ja teha kõik tantsijatele nii selgeks, et nemadki hakkavad tahtma. Kui nad juba tantsupeole on tulnud, on neil tahtmine olemas. Ega see valutult lähe.

Olen kord väljakult kõrvaldanud rühma, kes segas tööd ega kuuletunud oma õpetajale. Pärast nad palusid vabandust kogu väljaku ees ja tulid tagasi.

Mul on olnud sellesse töösse lihtsam sisse elada, kuna alustasin “Gaudeamusel”, seal oli vähem rühmasid ja koosseisud väiksemad. Tudengitega on hea töötada, nad on vaimukad, mõte lendab, repliigid on asjakohased.

Oluline on algus asjalikult ja lihtsalt käima panna. Väljakul on väga oluline, et kõik saaksid sinust aru, kõik peab olema täpselt ja lühidalt öeldud. Juhendaja ei saa olla hajevil, kohe tekib protestimõmin.

Mõnikord on vaja tõreleda. Minu õpetaja Ullo Toomi oli väga range, muidu ei saagi. Dirigent Kaljuste on öelnud, et kui tahad kunstis midagi saavutada, pead olema teatud mõttes türann. Ja see on õige, demokraatia kunstis ei maksa.

Miks peaks see rõõmu ära võtma? See peab tantsija panema rohkem pingutama. Siis ju ei pahandata, kui asjad on korras.

Tantsupeo esmane eesmärk on etendus publikule, enda rõõm on alles teisel kohal. Vanasti kiigemäel ja simmanil oli enda tantsurõõm primaarne, aga ajad on muutunud. Publik nõuab kõrget kunstilist taset ja kui publiku ootusi ei rahuldata, siis järgmisel korral enam publikut pole.

Ajakulu on igal inimesel erinev. Mõtted hakkavad liikuma juba repertuaari koostamisel. Kuna väljakul on hoopis teised tingimused kui laval, peab tantsude valikul läbi mõtlema, kuidas need lahendada, milliseid kujundeid moodustada.

Tihti pole sellel, mis laval hea, väljakul mingit mõju. Eesti tants on väljakutants, kujundtants, seda on öelnud kadunud Ullo Toomi. Meil pole tantsus erilisi trikke nagu slaavi rahvastel või ungarlastel, vaatajad on etendusel suhteliselt kaugel ja paljud detailid lähevad kaduma.

Järgmiseks on vaja mõelda, kuidas tantsud järjestikku panna, tervikut moodustada. Tantsude mõningaid liikumisi on tarvis pikendada, et rühmad väljakul vajalikesse kohtadesse jõuaksid. Ülevaatuste lõppedes peavad valmis olema joonised, mida siis kunstilise juhiga läbi vaadatakse ja ühiselt arutatakse. Jooniste valmimine on väga pikaajaline protsess ja suur matemaatika.

Esimesel proovil ei tea kunagi, kuidas kõik välja kukub. Kord, kas see oli VII või VIII pidu, töötasime lastega prooviväljakul hommikust lõunani. Oli tunne, et mitte keegi ei saa mitte millestki aru! Enamik olid maalapsed, kodus harjunud, et saalis paremal on ahi ja vasakul on klaver, aga väljakul on kõik teistmoodi. Peale selle segavad suurlinna melu ja jutuvada, kõrvalmõjusid on nii palju, laps ei suuda keskenduda.

Tuli lõunapaus, olime assistendiga sellises masenduses, et supp jäi söömata. Aga kui läksime väljakule tagasi, selgus, et enamikul olid asjad meeles, ja kõik lahenes.

Teinekord harjutasime noorteansamblitega ühte pööretega jooksu. Tempo oli küllalt kiire ja asi ei tulnud kuidagi välja. Viimaks läksime lihtsamat teed, panime tantsijad siksakis jooksma ja publikule meeldis peol see nii hästi, et lausa plaksutati keset tantsu.

Kindlasti on see nii muusikas või maalikunstiski: vahel ei leia pikka aega õigeid värve ega õiget pintslilööki, aga äkki on kõik paigas ja tuleb välja.

Enne pidu rõõmustab see, et ülevaatustel on repertuaar tantsijatele selge, kõik teavad, mida nad teevad, ja tantsijatele on tantsude mõte lahti seletatud.

Veel on hea tunne, kui kutsutakse ettevalmistusperioodil juhendajatele appi, et mingi asi selgeks saada. Mul on juba kogemusi ja lähen heameelega kohale. Kui siis proovi lõpus on näha, et asi hakkab edenema, on hea.

Rõõmustab, kui etendustel on palju publikut ja ta jääb rahule. Kui pärast kuuled positiivset tagasisidet: millise emotsiooniga kõike tehti, millised olid joonised, kuidas sobisid tantsud muusikasse.

Olen konsultant ja B-rühmade assistent. Minu idee on tantsupeo mereteema. Andsin mõtte ära, kuna ideekavandi järgi otsiti kaks aastat tagasi kunstilist juhti-lavastajat. Kuna olen väga vana inimene ja proovipäevadel on kohutav vaimne ja füüsiline pinge, ei võtnud ma endale seda ülesannet. Kui peo kunstiliseks juhiks sai Ülo Luht, pakkusin oma ideekavandi talle.

Eelmisel korral oli teemaks mets. Meri on eestlastele väga tähtis asi. Vaadake, kui pikk on Eesti merepiir. Meri on vaatemäng, ilus ja karm. Paljudele inimestele annab meri tööd. Noored armunud käivad mere kaldal. Meri võib olla nii armastus kui suur valu, sest meremeeste naised ei tea iial, kas mees tuleb merelt tagasi. Meri on olnud ühendustee naabritega, teatud aegadel andnud kaitset.

Vesi, õhk ja tuli on üldse sügava tähendusega. Merest on tantsuloojad teinud palju tantse.

Iga pidu on ise nägu. Paremaks läheb võib-olla seetõttu, et lavastajatel on rohkem kogemusi, vigadest osatakse hoiduda, otsitakse uusi nippe. Lavastatakse ju vaatajaile, püütakse üllatada. Ehk kolmandik tantsupeolistest mäletab eelmist pidu ja teine kolmandik üle-eelmist ning mõnda tantsunumbrit meenutatakse isegi 15 aasta pärast. Kogemused on pannud tantsupeo töötama. Alguses oli 1934. aastal Kadrioru staadionil ju võimlemispidu väga lihtsate tantsuelementidega. Praegu nii lihtsalt enam läbi ei saa ja keegi ei tahagi lihtsalt läbi saada.

Nõukogude ajal töötati välja oma treeningsüsteemid, võeti eeskuju kutselistelt ansamblitelt ja tantsijatelt, harjutamine muutus regulaarseks. Kes regulaarselt töötab, sellele pole tantsud keerulised.

Sama kehtib ju spordis: kui tulemusi tahad näha, on vaja treenida. Kui palju teeb trenni näiteks kaugushüppaja, et parandada tulemust mõne sentimeetri võrra? Kui palju harjutab pianist, et saada meistriks?

Kas kujutate ette, milline oleks tantsijate tase, kui treenitaks kaks korda päevas? Kui treenitakse vaid kord nädalas, tundub muidugi keeruline. Kõik areneb, nii tantski.

Olen küll rahul. Noori tuleb juurde, nii põhikooli viimaste klasside kui gümnaasiumiosas on palju rühmasid. 3.-4. klasside laste hulgas oli suur konkurents, palju rühmi jäi maha, sest kahjuks väljak ei mahuta rohkem. Aga kahe aasta pärast on lastele jälle pidu, lapsed ja juhendajad said end teistega võrrelda ja nad teavad, et kui peole tahavad saada, peavad nad veel usinamad olema.

Tants on hea kunstiline kasvatus, ta ühendab endas muusikaõpetuse, sotsiaalse kasvatuse, kehalise treeningu, eneseväärikuse kasvatamise, käitumisõpetuse. Tantsida on tore, kui õpetaja on hea. Minnakse ikka selle õpetaja juurde, kes hästi teeb. Aga meelitusi peab ka viskama, igal õpetajal on omad nipid.