Noortestuudio näitlejad Jaanika Arum (vasakul) ja Helen Ojamets harjutavad juhendaja Enn Keerdi valvsa pilgu all monoloogi.

Koidula gümnaasiumi õpilased Hendrik Elstein, Otti Eylandt ja Helen Ojamets mängivad kõik äsja etenduvas näidendis.

„Mõte minna näiteringi oli minul ja Hendrikul juba ammu, kui kuulsime, et selline võimalus on, haarasime sellest kinni,“ räägivad noormehed.

Helen on see-eest laval juba vana kala, 11. klassi neiu on esimesest klassist osalenud näiteringides, temale on näitlemine oma sõnutsi hapniku aseaine. Kõik kolm liitusid noortestuudioga oktoobris 2004.

Oma juhendaja Enn Keerdi kohta jätkub noortel vaid kiidusõnu. „Enn on kõige lahedam, ta on inimlik ja kannatlik, väga siiras ja aus,“ iseloomustab Helen.

Proovid võtavad palju vaba aega

Proove teevad noored kaks-kolm korda nädalas umbes kolm tundi korraga teatris. Nii tuleb leida aeg, mil Keerdil etendust pole ja lava vaba on.

Nüüd, mil esietendus läheneb, tehakse proovi igal vabal päeval, enamasti nädalavahetustel. Viimased neli kuud on õpilased sõbrapäeva näidendit harjutanud, algul mängiti stseene ükshaaval läbi, praegu on juba terved läbimängud.

Eelmisel aastal stuudiolastel oma projekti ei olnud, jõulude paiku olid nad lastenäidendi juures abiks ja tegelesid lastega. Pigem kulus läinud aasta harjutamisele, tegeldi hääleseadega ja loeti etüüde.

„See osa meeldis mulle väga, meid juhendas Piret Rauk ja temaga töötamine aitas mind väga, näiteks hääldamises,“ ütleb Otti. „Harjutamine ja näitlemise algtõdedega tegelemine on küll raske, aga tasub end ära,“ lisab Helen.

Näitemäng on elust enesest.

“Sõbrapäev” räägib tänapäeva noortest - nende suhetest ja maailmapildist. Näidendi autorid on noored pärnakad Liisu Krass ning Sandra Sillaots.

„Mina mängin Madleeni, kes on algul paras roosa pealiskaudne beib. Sõbrapäev on väga eluline näidend, selle käigus selgub, et neiu on karmim, kui tundub, ja et ta noormees on talle tõesti tähtis,“ seletab Helen.

„Mina mängin Margust, muretut vennikest, kes suudab iga inimese enesetapuni viia,“ räägib Otti. Hendrik on näidendis Kaspar, noormees, kelle naljade üle keegi ei naera.

Oma tuleviku sooviksid kõik kolm näitlemisega siduda. „Kui keegi minu ümbruses mainib sõna “teater”, siis mu pulss kiireneb ja mõtlen, et tahan ka,“ tunnistab Hendrik. „Mind lavakas (Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikool – toim) hirmutab, mitte ainult konkurentsi pärast, teater on igal pool meie ümber,“ arvab Otti.

Lavastaja õpib palju noortelt

Stuudio juhendaja Enn Keerd on aastakümneid noortega tegelnud. Suurim erinevus professionaalsete näitlejate ja noorte vahel on see, et noored ei suuda fikseerida oma edusamme, kõneleb juhendaja.

„Kui ma ütlen, et tegid hea esinemise, siis järgmiseks korraks on see ununenud,“ toob Keerd näite. Tegemist on siiski diletantidega ja töö nendega võtab lavastajalt-näitlejalt palju energiat.

Keerd kiidab noorte mitmekülgsust. „Tegeldakse näiteks raadio ja poliitikaga, aga ikkagi jätkub proovideks aega, nad on selles suhtes vaimustavad,“ räägib ta. „Õpin noortelt inimestelt palju, minu kokkupuude nendega piirduks ilma selleta mõne bussis lällava noore nägemisega.“

Küsimusele, miks noored tema juures proovis käivad, arvab Keerd, et eks neil esinemisvajadus ole. „Mis see muu inimest lavale ajab, küllap tahavad ennast näidata, aga seda peab siiski noortelt endilt pärima,“ leiab ta.

Sobiva näidendi leidmiseks korraldati konkurss, millele laekus palju ideid ja nõuandeid noortelt. „Noored ei ole esindatud dramaturgias, on lastenäidendid ja siis minnakse üle täiskasvanutele, seda võiks ka loomulikult teha, aga kõigepealt tahtsime midagi, mis puudutaks noori endid,“ selgitab Keerd näidendivalikut. „Kui mõnel noorel on kodus sahtlis mõni näidend või selle alge, toogu see julgelt teatrisse, ideed on igati oodatud.“

“Sõbrapäeva” mängitakse Küünis.

Sabina Sägi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.5