Endla teatris esietendub 15. märtsil teatrikuu teine uuslavastus, mille autor on Madis Kalmet.

Samal teemal: “Pommimäng” mõtiskleb sõdimisest

Tragikomöödia “Pommimäng” on loodud Joseph Helleri maailmakuulsa näidendi “Me pommitasime New Havenit” ainetel.

“Pommimäng” tegeleb väga tõsiste teemadega nagu sõda ja surm. Millest tuleneb žanrimääratlus – tragikomöödia?

Kõige traagilisemad hetked võivad olla elus koomilised ja koomilised hetked traagilised. Näiteks kui meenutame kõiki neid kogemusi, mis on olnud meie lähedaste lahkumisega siit elust, siis väga sageli on seda lahkumist saatnud spontaanne naer. Mis ei vähenda sugugi selle inimese kaotuse pärast tuntavat valu. Elu iseenesest ei ole ainuüksi tõsine asi, vaid ta kätkeb endas ühes hetkes koomilist ja teises traagilist. Kui need vastaspoolused ei toimiks, ei saaks me aru, mis on õige või vale.

Mida “Pommimäng” vaatajatele öelda võiks?

Kui see lugu mingilgi moel tuletab meile meelde, et sõda ei ole mäng, nagu ta on teatrilaval või filmis või arvutimängus, et see on nende jaoks päris, kes seal osalevad, on see lavastus oma ülesande täitnud. “Pommimäng” räägibki mängu ja tõelisuse vahekorrast. Pärast surma ei saa uuesti mängu tulla, pärast surma ei saa elu uuesti elama hakata. Soovin, et mõtleksime elu ainukordsusele ja sellele, kui lihtne on seda kaotada.

Mida arvate Eesti kaitseväe missioonidest välisriikides? Kas toetate neid?

Arvan, et Eesti riigi jaoks on poliitilises mõttes praegu vaja osaleda nendes sõjamissioonides, kuid üldisemas, üldinimlikumas plaanis on igas vägivallaaktsioonis osalemine taunitav ja kasutu, sest kaitstes näiliselt rahu, külvame vaenuseemneid.

Ükski ebamäärane missioon ebamäärase rahu säilitamise nimel ei kindlusta meie perekondade turvalisust. Ühelt poolt Euroopa Liit ja NATO on meie kilp, aga teiselt poolt on igavene põhitõde, et kui lööd, lüüakse vastu, vägivald kutsub esile vägivalda.

Üks väheseid valitsusi oli Hispaania, kes pärast pommirünnakuid Iraagist oma väed välja tõi. Peaksime rahumeelselt jälgima ja andma võimaluse inimestele ise oma elu korraldada, mitte nagu ameeriklased. Kui loosungi taga lõhnavad nafta ja dollarid, olen väga ebakindel selle suhtes, miks peaksid Eesti poisid missioonil olema. See on teenimisvõimalus lootuses, et nad ei saa surma.

Kas teie arvates on õigustatud sõdu?

Õigustatud sõda on enesekaitseks peetud sõda. Nagu pereisa kaitseb oma lapsi, naist ja lähikondseid vägivallatseja vastu. Samamoodi on õigustatud vastuhakk sellisel juhul, kui keegi ründab riiki – nagu Vabadussõjas.

Aga kui on tegu muude riikide poliitiliste ambitsioonide tõttu tekkinud konfliktidega, siis minu arvates ei tasu meil sinna oma nina toppida. Tekivad küsimused, mis tõusetuvad näitemänguski: miks meie, milleks ja mille pärast.

Mis eristab “Pommimängu” teie senisest loomingust?

Olen rohkem lavastanud väikses saalis ja intiimsemaid näitemänge. “Pommimäng” on suurel laval ja suurema koosseisuga. Väikesel laval domineerib sisemaailm. Suurem lava vajab suuremaid liikumisi, žeste, suuremat ja väljendusrikkamat emotsionaalsust.

Eve Tisler

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: