“Vargamäe kuningriiki” mängitakse sel suvel Albu vallas Vargamäel kuraditosin korda juunis ja juulis. Anton Hansen Tammsaare “Tõe ja õiguse” esimese ja viimase köite põhjal on näidendi kirjutanud Urmas Lennuk ja tüki lavastaja on Jaanus Rohumaa Tallinna Linnateatrist.

Madis Kalmet, teed praegu näitlejana proove Tammsaare-mail, sinu osaks on vana Andres Paas. Kuidas end selles rollis tunned, on see sinu roll?

Tõtt-öelda ehmatasin veidi isegi, kui sain teada, et mängin selles lavastuses vana Andrest: ah et aeg on siis nii kaugel, et sobin nüüd juba rauga rollidesse! Aga tõsisemalt, pelgasin, kas mul jagub selle rolli jaoks väge ja hingejõudu. Andrese elutee on olnud karm ja saatus halastamatu, kas suudan mina seda oma elukogemuse pealt täita?

Eks Andrese roll ole ikka näitlejaid läbi aegade oma pastoraalses monumentaalsuses veidi hirmutanud. Usun, et kümmekonna aasta pärast oleks see roll ehk rohkem minu roll olnud. Nüüd aga usaldan ja usun lavastajat ning püüan teha, mis suudan. Samas lavastuses mängib noort Andrest ehk minu rolli nooremat varianti Rakvere teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe.

Kuidas suhtud näitlejana ülesastumisse? Kas näitlemine on meeldiv tegevus ja mõnus vaheldus su põhikutsumusele?

Raske on öelda, kumb on minu põhikutsumus: kas näitlemine või lavastamine? Olen ju lõpetanud teatrikooli näitlemise erialal, nagu muide enamik meie teatrites lavastamisega tegelejatest. Kindlasti olen seni rohkem mänginud kui lavastanud. Tõsi, mida aasta edasi, seda vähem tahaks ise lavale minna.

Küllap on mingi näitlejalik edevus juba ammendatud. Teisalt on aastatega kasvanud kriitiline meel iseenda suhtes ja seetõttu sünnib iga järgnev roll ikka valulisemalt. Ei taha ennast lõputult publiku ette minemisega piinata.

Lavastajatöö spetsiifika on natuke teine, lavastuse valmides on suurem osa tööst tehtud ja vaevast nähtud. Näitleja aga jätkab õhtust õhtusse, vahel isegi aastaid, sellesama lavastuse esitamist. Ja teadagi ei pruugi kõik rollid olla kõige sobivamad. Siis on eriti raske mängida etendust etenduse järel. Psüühiliselt ja emotsionaalselt väga koormav.

“Vargamäe kuningriik” on Endla ja Rakvere teatri ühine ettevõtmine. Kirjelda prooviaega Tammsaare-mail, kuidas on sujunud kahe teatri koostöö ja milline õhkkond prooviplatsil valitseb?

Proovid on olnud põnevad ja huvitavad, usun, et nii arvavad kõik osalejad. Ainult väga tüütu ja väsitav on olnud Endla rahvale lõputu loksumine bussis. Hommikul kaks tundi proovi, õhtul niisama palju tagasi, päevas neli tundi bussisõidule – seda on pika proovipäeva kõrval palju! Rakvere rahvas on selles osas natuke eelistatumas seisus, nemad on Vargamäele lähemal.

Aga muidu on kõik väga positiivselt häälestatud ja õhkkond on väga töine ning sõbralik. Eelkõige lähtub see just lavastajast, kes valdab suurepäraselt materjali, on äärmiselt nõudlik ning samal ajal heatahtlikult toetav.

On tunda, kuidas näitlejatele meeldib proovi teha, ja see on hea märk. Usun, et kõik see positiivne kandub lavastusse. Lavastaja Jaanus Rohumaa ja kunstnik Aime Unt on toonud sellesse ühistöösse äratuntavalt linnateaterliku töömeeleolu.

Kes on “Vargamäe kuningriigis” sinu põhipartnerid?

Vargamäe Andres, see tähendab vana Andres, suhtleb selles lavastuses põhiliselt oma poja Indrekuga, seega on minu mängupartner enamikus stseenides Rakvere teatri noor näitleja Märt Avandi. Väga sümpaatne, tark ning tundlik näitlejanatuur. Mul on tõsiselt hea meel, et olen saanud temaga heaks tuttavaks, ehk viivad meie teed veel kusagil teatris tööalaselt kokku. Loodan seda väga.

Üldiselt, nagu suurte lavastuste puhul ikka, puutuvad kõik kõigiga kokku ja moodustub selline mõnus näiteseltskond. Olen kuulnud Endla inimeste suust, et küll see Rakvere teatri rahvas on üks tore kamp! Loodan väga, et Rakvere inimesed teevad omavahel samalaadseid komplimente meie suunas.

Mida on selles projektis sinule uut, põnevat, seninägematut?

Üllatav oli see, kui geniaalselt on Aime Unt loonud meile sinna Vargamäe suure välja peale mänguruumi. Ei liiga tinglik, ei liiga olustikuline, just selline, mis toimib kooskõlas dramatiseeringu ja lavastusega. Tõeline meistritöö!

Põnev ja uudne on kindlasti see, kuidas dramatiseeringus on segatud eri ajad, stseenid “Tõe ja õiguse” I ja V osast, ühendavateks lülideks kõikjale sekkuv rääkiv koer Pollo ja igavene kraavikaevaja Sauna-Madis.

Mastaapi annab asjale 120pealine inglikoor ja sujuvalt sisselavastatud muusikaline kujundus. Arvan küll, et tuleb huvitav, panoraamne ja võimas vaatemäng.

Eelkõige saavad elamuse Tammsaare austajad: Vargamäe ajaloolised talumaastikud ja selle keskel etendus “Tõest ja õigusest”.

Kuidas üldse suhtud vabaõhulavastustesse?

Pean tunnistama, et ma ei ole eriline vabaõhuteatri austaja. Mulle meeldib rohkem intiimsemat teatrit teha ja vaadata. Just seda teatrit, kus vastupidi: vabast õhust tullakse pimedasse kinnisesse ruumi.

Vabaõhuteatrit võib nimetada suure joonise teatriks. Maalilised maastikud, liikuvad massid, pikad distantsid, lahingud ja võitlused, tule- ja müraefektid, kõva häälega hõiskavad ja suuri žeste tegevad näitlejad. Selline on põhiliselt vabaõhuteatri spetsiifika.

See on rohkem ikka vaatemäng, mis ei eelda psühholoogilist peentööd. On muidugi väga erinevaid vabaõhuteatri vorme, aga eelkõige oodatakse just neid suuri vaatemänge, need meelitavad masse. Näitlejale on aga mängimine vabas õhus tõeline väljakutse, see tähendab tihti võitlust päikese, tuule, vihma, linnulaulu, šašlõkisuitsu, merekohina, külmaga või siis näiteks õlletopsidega kakerdavate pealtvaatajatega. Kes on mänginud, need teavad.

Aga eesti rahvale meeldib vaadata teatrit suvel ja õues ning teatrid muidugi pingutavad seda huvi ära kasutama. See on ju midagi meeletut, kui palju vabaõhtuteatrit tehakse suve jooksul kogu Eestis!?

Selle teema lõpetuseks tahan aga kinnitada, et “Vargamäe kuningriik” esindab siiski tõsisemat ja sisukamat vabaõhuteatrit.

Sa oled selles Vargamäe seltskonnas justnagu teatrite mõtteline ühenduslüli ja raudvara, kuna oled olnud Rakvere teatri näitleja, lavastaja ning peanäitejuht. Kas tajud oma mõnevõrra erilist positsiooni? Kas sulle endale on oluline, et mängid just nende kahe teatri koostöölavastuses kandvat ja läbivat rolli?

Olen mingil moel tajunud seda tööd kui teatud leppimist minevikuga ja tagasijõudmist Rakvere teatri juurde. Meie lahkuminek aastal 1989 oli valuliselt emotsionaalne ja ma olin üsna pikalt haavunud ja vältisin igasugust kontakti Rakverega. Tollased intriigid solvasid mind väga.

Nüüd tunnen, et haavad on paranenud, uued inimesed peale kasvanud ja kunagised sõbrad veel armsamad kui varem! Olen tajunud väga sooja ning heatahtlikku suhet ja see teeb rõõmu. Võib-olla just selle tõttu ongi see töö minu jaoks erilise tähtsusega.

Tammsaare ja tänapäev. Kas Tammsaarel on tänapäeva inimesele midagi öelda?

Tammsaares ei saa kahelda. Tema oli, on ja jääb. Ning igal ajal on tal meile midagi öelda. Seega kõige paremas mõttes klassik. Tammsaare on tabanud kõige sügavamalt, ehedamalt ja tõesemalt eesti hinge olemust, ehk veel ka Juhan Liiv ja Oskar Luts ... Jah, Tammsaares on võimatu kahelda.

Kiti Kaur, Endla dramaturg

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5