Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli direktor ja samas majas tegutseva Eesti muusika- ja teatriakadeemia Tartu filiaali juhataja ning kontsertagentuuri Festivitas Canens eestvedaja Kadri Leivategija on kolm viimast suve veetnud Pärnumaa rannakülas Kablis, korraldades siin romantilise nimega “Päikeseloojangu” festivali.
Täna algab arvult juba kolmas “Päikeseloojangu” festival. Kas seekordne sarnaneb eelmistega?
Kõik need festivalid on olnud pisut omanäolised, kuid mingi kindel telg on ikka. Seda telge me testime sellest lähtuvalt, mis rahvale võiks huvi pakkuda. Nõnda on väga populaarne ja oodatud külaline olnud Jüri Aarma ja selletõttu on ilusad päikeseloojangu teeõhtud huvitavate külalistega sellel aastalgi kavas.
Seekord on festival küll varasematest pisut lühem ja väiksema mahuga, mis kindlasti on tingitud majanduslikust olukorrast Eestis, aga see ei tähenda, et ta oleks igavam.
Me kõik oleme natuke spirituaalsed ja sensitiivsed ning sellele väele ongi pühendatud seekordne festival. Sellepärast on Jüri Aarma vestluspartneritest külalised tavalisest avatuma vaatega elule ja olemisele: vitsa- ja pendlimees Kalju Paldis ja rahvaravitseja Lille Lindmäe.
Tänaõhtusele esimesele üritusele oleme palunud proloogi pidama Aleksander Sünteri, kes laulu väe, loitsimise ja regilaulu sõnumiga meie sisemist tugevust ja jõudu meelde tuletab. Põnev maagilise maatriksi kursus jällegi viib välja piiratud reaalsuse mõttemaailmast. Sinna juurde tuleb kaks väga kaunist salongiõhtut. Festivali lõpetame viie rütmi tantsudega, mis tahavad meis avada eri poolused, tunded ja lasta ennast vabaks looduse jõule ja energiale meie sees.
Kuidas sündis tartlasel mõte korraldada pisikeses Pärnumaa rannakülas festivali ja seda juba mitu aastat järjest?
See sündis niimoodi, et ma ostsin endale Kablisse väikese korteri neli aastat tagasi. Ühe suve ma jälgisin siinset hästi mõnusat ja nostalgilist küla, milles on just nagu natuke vana aja mälestust ja teistpidi mõnusat tukkuvat rahu. Siia külakesse ei mahu keegi õnneks väga midagi ehitama, seetõttu on siin hea energia.
Mulle tundus, et tahaks midagi suvel siin teha. Kuni Ikla piirini on mere ääres palju suvitajaid, nende seas ka palju kultuuriinimesi. Kas kultuurielamuse saamiseks peaksid suvitajad sõitma alati Pärnusse? Püüan ise osa saada Pärnu filmifestivalist, Oistrahhi-festivalist kui ooperipäevadest, soovides siiski ka Kablis midagi põnevat teha.
Kõigepealt oli meil sinine kaptenimaja, kuhu me tegevust plaanisime, nüüd on see kahjuks läinud eravaldusesse, aga päikeseloojang on igal pool ja siis ehitasime koja Kabli seltsimaja merevaatega õuele. Selle juures sai eelmisel aastal suur osa festivalist ära peetud ja tundub, et seda koda kasutatakse siin rõõmuga muudel külaüritustel.
Esinemispaiku Kablis jätkub?
Jätkub küll, me oleme teinud kontserte isegi vanas räämas sööklas, mis on väga atraktiivne teatud muusika esitamiseks. Tõime sinna keelpillikvartetimuusika. Siin on veel väga tore kõrtsihoone, mis tegelikult on vanasti olnud hoopis tall. See on üks tore koht, kus me mullu veel Joyce’i “Pagulasi” etendasime. Tellisime siia ekstra kaks aastat lavastuse.
Pigem jäävad ideed mõnikord raha taha kinni. Ei saa kõike, mida tahaks ja fantaasia välja mõtleb. Esimesel korral saime suhteliselt tugeva toetuse EASilt, nüüd oli toetus eelkõige Pärnumaa omavalitsustelt, Pärnumaa kultuurkapitalilt ja loodame natuke toetust saada Häädemeestelt, et riskid nii suured ei oleks.
Kas kunagi võib tulla taas mõni teatrilavastus festivali kavva?
Loodame. Lavastajatöö ja näitlejate ettevalmistus ekstra etenduseks ainult siin nõuab aega. Sellel korral on meil koos Jüri Lumistega kaunis Goethe õhtu Robert Schumanni klaverimuusikaga.
Seal astub üles teie enda õpilane Elleri-koolist Joo-natan Jürgenson.
Jah, selle kontserdi valmistasime tõesti ette juba Elleri-koolis ja see oli Joonatanile just sellisena valitud programm, helilooja noorusearmastuse ajast tehtud kaheksaosaline kaunis tsükkel, mida saaks koos Goethe luulega teha ning anda muusikale teksti kaudu rohkem tõlgitsusvõimalusi. Jüri Lumiste valitud tekst on haruldaselt hea ja see kontsert sobib siia hästi, on pühendatud inimesele, loojale ja loovusele.
Festival hoiab teid nüüd kõik suved Kablis, kas hing vahel kaugemale ei ihka?
Ma korraldan enda teatud ajaks mere äärde, selleks on nüüd juba rohkem põhjusi kui ilus ilm. Ja kindlasti ei ole see selline töö, mis võiks tohutult väsitada, nii et pärast seda peaks raskelt puhkama hakkama. Pigem on see vahva tegevus.
Nii nagu Kabli festival ei ole lihtsalt meelelahutuslik, on Festivitas Canens eelkõige akadeemilist muusikat propageeriv väike kontserdifirma. Oleme teinud ka suurejoonelisi üritusi, millest kõige mastaapsem on Elvas seitse korda toimunud „Kuningriik“, mis hõlmab sümfooniaorkestrit, koori, soliste, näitlejaid ja tantsijaid.
Ja suhteliselt palju on tehtud aastate jooksul Eesti interpreetide kontserte.
Olete väga toimekas: Elleri muusikakooli direktor, Eesti muusika- ja teatriakadeemia Tartu filiaali juht, kuulute Eesti interpreetide liitu, olete Eduard Tubini ühingu liige, kuulute sihtasutuse Tartu Muusikafestival nõukogusse, Elleri-kooli juhina riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse muusika ja esituskunstide õppekavarühma nõukogusse. Olete asutanud Ago Russaku sihtkapitali ...
See on meie perekonna stipendium. See sai loodud selle tõttu, et mu isa oli Elleri-kooli direktor surmapäevani, kokku 21 aastat.
Ta oli klaveriõpetaja. Otsustasime oma perega ema initsiatiivil, et loome Tartu kultuurkapitali alla niisuguse mälestusstipendiumi. See on pisike lugupidamisavaldus ja tunnustus noorele, tulevikumuusikule ja see stipendium antakse üle igal aastal kooli aastapäeval, mis ühtlasi on mu isa surma-aastapäev.
Ilmselt on tänu isale jäänud muusika teie elus väga olulisele kohale?
Muusika ilmselt ongi kogu mu elu. See on elustiil, mulle meeldivad väga filmikunst ja teatergi, aga kogu mu sõpruskond ja keskkond, kus ma viibin, on ikkagi eelkõige muusikainimesed ja meil on justkui ühine keel.
Kogu minu lapsepõlve ja elu oli isa Tartu muusikakooli direktor ja tema initsiatiivil sai kool ka Elleri nime. Nii et mul on tõesti niisugune ilus võimalus või missioon kaheksandat aastat juhtida edasi isa elutööd.
Oli see juhus, et just teie tema elutööd jätkate?
Ma juhustesse elus hästi ei usu. Mul on tunne, et selleks peab olema mingi sisemine ettevalmistus, sest direktoritöö peale läksin ma kümme aastat pärast isa surma. Ma ei ole mantlipärija.
Ma pean väga lugu sellest sügavate kultuurijuurtega koolist. See on väga huvitav töö ja sealne kollektiiv ääretult loominguline, haavatav, usaldav ja emotsionaalne, tulvil ideid ja fantaasiat. Ja õpilaskond – kõik niivõrd intelligentsed ja sisemiselt haritud!
Elleri-koolist on kuulsaid lõpetanuid tulnud hästi palju ja paljud neist on koorijuhid: Ants Soots, Ants Üleoja, Vaike Uibo-puu, Alo Ritsing, Venno Laul, Triin Koch. Lauljad Tanja Kurem, Helen Lokuta, Priit Volmer. Siit on tulnud suur osa Vanemuise orkestrante ja pea kogu ooperikoor, päris paljud on muusikaakadeemia kaudu tagasi Tartusse tulnud.
Elleri-koolist on tulnud väga head akordioniõppejõud ja selle eriala lõpetajate tee on sageli edasi õppima viinud just Skandinaaviasse. Laulueriala õpilasi on läinud Haagi konservatooriumisse, meie õpilasi jätkab Sibeliuse akadeemias ja Müncheni muusika- ja teatriakadeemias.
Lõuna-Eesti kultuuri- ja muusikaelu keskpunktiks jääb Elleri-kool, sest sealsed lõpetajad ja õpilased on Lõuna-Eestist pärit. Õnneks on päris paljud sinna tagasi läinud. Mulle meeldib seda kooli hoida ja ühes edasi liikuda.
Olete ise lõpetanud Elleri-kooli ja hiljem konservatooriumis klaveri eriala, magistrantuuri kammermuusikas. Kas ise vahel interpreedina üles astute?
Praegu enam lavale ei lähe. Kui tulin muusikaakadeemiast, toonasest konservatooriumist, tuli noor generatsioon Tartusse ja me tegime seal palju kontserte. Nüüd on tulnud taas peale uus põlvkond haritlasi, kellest väga paljud on saanud muusikalise hariduse Euroopas ja kes ergutavad Tartu akadeemilist muusikaelu, tehes nii kammermuusikat kui nüüdisaegset eksperimentaalmuusikat.
Ilma kogu aeg pilli harjutamata ei ole lavale asja. Aga ma loodan, et saan aidata väga paljusid teisi lavale. Sealhulgas oma kooli õppejõudusid, kes eelkõige on interpreedid.
Sihtasutuse Tartu Muusikafestival kaudu korraldame kammer-muusikasarja „Senza Sordino“. Kuna Tartus on palju akadeemilise kammermuusikaga tegelejaid, siis on sel aastal kavas teha kaheksa kontserti.
Kõik teie lapsedki on muusikat õppinud.
Jah, lapsed on kõik tõesti õppinud muusikat, sest muusika on hariduse osa. Professionaalseks muusikuks on saamas poeg Indrek, kes õpib Müncheni muusika- ja teatriakadeemias tšellot. Vanem tütar Margit on arstiteaduskonna lõpetanud ja noorem tütar Karin õpib kultuuriteadust. Kindlasti on haridusteel muusika õppimine väga oluline inimeseks kasvamises.
CV
Sündinud 1961. aastal Tartus.
Lõpetanud Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli 1980. aastal ja Tallinna riikliku konservatooriumi 1985. aastal.
Muusikamagister kammermuusika alal.
1985. aastast Elleri-kooli klaveri- ja kammermuusikaõppejõud.
1997. aastast Eesti muusika- ja teatriakadeemia kammermuusika õppejõud.
1998. aastast Eesti muusika- ja teatriakadeemia Tartu filiaali juhataja.
2001. aastast Elleri-kooli direktor.
Eesti interpreetide liidu liige, rahvusvahelise Eduard Tubini ühingu liige, sihtasutuse Tartu Muusikafestival nõukogu liige, Elleri-kooli juhina riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse muusika ja esituskunstide õppekavarühma nõukogu liige.
Asutanud Ago Russaku sihtkapitali.
Perekonnas kolm täiskasvanud last: Margit (27), Indrek (23), Karin (21) ja kaks kasutütart, tütrepoeg Joosep (1,5).